Eesti vajab automaksu

Eesti energiapoliitika on kvaliteedilt planeedi esimese kolmandiku seas, maailma energeetikanõukogu energiapoliitika edetabelis oleme 125 riigi hulgas tublil 40. kohal. Tulemus on hea, aga saab veel paremini. Eesti olukorda edetabelis ja igapäevaelus muudaks paremaks raiskamise vähendamine ja ressursside efektiivsem kasutamine.

Kõige suurem potentsiaal peitub transpordi valdkonnas. Raiskamist põhjustavad ebamõistlikud investeerimisotsused, mis tekitavad ühiskonnale väljaminekuid aastakümneteks. Üksikisiku tasandil on kõige levinum näide ebamõistlikust investeerimisotsusest suure mootoriga uue auto ostmine. Eurostati andmetel oli Eesti 2013. aastal Euroopa Liidu vaieldamatu liider suuremate kui kaheliitrise mootoriga sõiduautode osakaalu poolest, siinsest autopargist moodustasid säärased sõidukid koguni 27%. Sama näitaja oli Soomes 19% ning Saksamaal kõigest 15%.

Lihtne, aga mitte kõige parem lahendus on tõsta kütuseaktsiisi. Kahjuks mõjutab aktsiisitõus negatiivselt kogu transpordisektorit, vähendab siinsete veoettevõtjate konkurentsivõimet ning muudab Eestis toodetud kaubad eksportturgudel kallimaks.

Kütuseaktsiisi tõstmisest mõistlikum on piirata probleemi edasist süvenemist, maksustades ebaefektiivsete sõiduautode esmaregistreerimist. Maksustada tuleb seejuures seda, mida soovitakse piirata. Nii pole mõtet võtta uute suure kütusekuluga autode Eestisse toomise piiramisel aluseks auto võimsust ega ka mootori suurust, vaid ikkagi tegelikku probleemi – kas kütusekulu või CO2 emissiooni läbitud kilomeetri kohta. Võimsusel ja kütusekulul on teatav seos olemas, aga miks minna ringiga, kui saab ka otse.

Ebaökonoomsete sõiduautode maksustamine on lihtne ja odav, maksu saab koguda autode esmaregistreerimisel. Seejuures võiksid keskkonnasäästlikud autod olla maksust üleüldse vabastatud, sest sellised maksud ei tohi olla riigieelarvesse olulise tulu tekitamise vahendid. Soovimatu käitumise maksustamise eesmärk on mõjutada käitumist soovitud suunas ning mõnikord võib isegi mõne maksumäära kasutamise eesmärgiks olla laekumine 0 eurot aastas.

Eraldi küsimus on, kas me tahame, et juba Eestisse toodud suure kütusekuluga autod jääksid Eestisse või viiakse mujale, Läti ja Läti register ei ole kaugel. Kui tahame ka vanadest kütuserüüpajatest lahti saada, siis tuleb lisaks kehtestada liiga janustele või liiga palju emissioone põhjustavatele autodele aastamaks.

Aastamaksul on samas oluliselt rohkem negatiivseid kõrvalmõjusid, mistõttu ei saa seda eelistatud lahenduseks pidada. Näiteks: mis saab uunikumidest ja kollektsioonautodest, või kuidas on õiglane küsida auto aastamaksu madala sissetulekuga inimestelt, kes ei jõua uusi ja ökonoomsemaid autosid soetada.

Üks võimalus oleks seada aastamaksule sisse pikk üleminekuaeg, nt kümme aastat. See võimaldaks inimestel kasutada olemasolevat autot kuni selle kasuliku eluea lõpuni ning soetada järgmiseks juba ökonoomsem auto. Lisaks on soovitatav vabastada aastamaksust uunikumid ja ajutiselt registrist kustutatud autod.

Tõuget suurema efektiivsuse suunas vajab ka linnaliini bussipark: aeg on asendada linnades diiselbussid elektri- või gaasibussidega. Nii on võimalik saavutada puhtam linnaõhk ja vähendada energiakulu transpordis. Täiendava boonusena vähenevad kulud.

2016. aastal Columbia ülikoolis läbiviidud uuringu põhjal on New Yorgis elektribusside eluea kogukulu 12,5% väiksem kui sarnastel diiselbussidel. Takistuseks üleminekul on elektribusside kallim soetusmaksumus, lahenduseks aga erinevad riiklikud finantseerimismeetmed (KredExi garanteeritud laen), rangemad efektiivsusnõuded liinilubade andmisel või diiselbusside täiendav maksustamine. Tõsine panustamine elektritranspordile ei saa olla universaalne – pikemad maakonnaliinid jääksid endiselt sisepõlemismootoritele, näiteks biogaasi kasutavatele.

Teine osa transpordist pärit energiaprobleemidest on seotud liiga ulatusliku autotranspordi kasutamisega linnades. Energiapoliitiliselt ei ole suur probleem, kui palju kütust tarbiv auto on omanikul olemas, kuid liigub vähe – ehk siis, kui ilma hea läbivuseta autota ei saa. Jällegi argument autode aastamaksu vastu.

Meie avalikus debatis on liiga lihtsustatud soov omada talvel ja suvel (hea ja halva ilmaga) ühesugust transpordilahendust. Ometi oleksid inimesed valmis hea ilmaga oluliselt rohkem jalgsi ja rattaga liikuma kui halva ilmaga. Saaksime suure energiakulude kokkuhoiu, kui looksime mugavad ja ohutud kergliiklusteed, nii et inimesed oleksid valmis ilmastikku arvestades kasutama näiteks pooltel päevadel, jättes autod seisma.

Selleks peab juurde ehitama hästi omavahel ühendatud kõnni- ja rattateid. Ülekäiguradadel ei tohi juhtuda ühtegi surmaga lõppevat liiklusõnnetust, rattateed peavad olema selgelt märgistatud ja muust liiklusest eraldatud.

Piisava arvu ohutute kõnni- ja rattateede olemasolu loob veel ühe võimaluse hoida kokku transpordisektori energiakulu, tekib võimalus muuta ühistranspordi veovõimekus ilmast sõltuvaks. Hea ilmaga kasutavad inimesed rohkem kergliiklusteid ning liinile saadetud bussid ja rongid võivad olla väiksemad, mis kasutavad ka vähem energiat.

Ühistranspordi nõudluse sõltuvust ilmast on uuritud näiteks Washingtoni osariigis USAs, kus tuvastati mõju nii temperatuuril, sademetel kui ka tuulel. Austraalias on väljatöötamisel süsteem, mis reguleerib ühistranspordi teenuse mahtu reaalajas, võttes arvesse nii ilmastikku, sõidukite täituvust kui ka infot selle kohta, kui palju inimesi kuskil peatustes on. Eriti kasulik oleks selliste süsteemide juurutamine maapiirkondades, kus busside täituvus on kõige madalam. Nutikad IT-lahendused viiksid bussid sinna, kus on sõitjaid. IT-riik Eesti võiks olla sarnaste süsteemide väljaarendamisel teistest mitu sammu ees, veel jõuame.

Inimese jaoks on auto, ühistransport või jalgratas vastus ühele küsimusele – kuidas oma asjatoimetused tehtud saan. Praegu kasutavad inimesed igapäevatoimetuste tegemiseks suure kütusekuluga autot, mõnel on see objektiivselt vajalik, aga üldjuhul on tegemist ebavajaliku raiskamise ja kuluga nii inimesele kui ka ühiskonnale. Mõistlikult disainitud maksusüsteem vähendaks neid asjatuid kulusid, motiveerides inimesi soetama keskkonnasõbralikumad autod ning laiendades ühistranspordi ja kergliiklusteede kasutamist.