Hiina raha: oodata või karta?

Hiina rikkaima inimese Wang Jianlini rajatud Dalian Wanda Group ostis hiljuti 865 miljoni euro eest Põhjamaade ja Balti riikide suurima kinooperaatori Nordic Cinema Group, millele kuulub ka Eestis tegutsev Forum Cinemas. Siin pole tegemist erakordse juhtumiga – Hiina välisinvesteeringud kasvasid 2016. aastal võrreldes varasema aastaga 40%, saavutades rekordtaseme 180 miljardit eurot. Investeeringud Euroopa Liidu riikidesse suurenesid samal ajal 77%, moodustades kokku 35 miljardit eurot. Hiina välisinvesteeringute peamiseks sihtriigiks Euroopa Liidus on Saksamaa, hõlmates lausa 31% siia saabuvatest rahalaevadest. Atraktiivsed on ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.

Hiina majandus on viimasel aastakümnel teinud läbi suuri muutusi, liikudes odava „maailma tehase“ rollist innovaatilise teadus- ja arendustegevusega riigi suunas. Seetõttu pole Hiina välisinvesteeringute esmaeesmärk enam uusi turge leida, vaid otsida tugevate kaubamärkide ja tehnoloogiaga rahvusvahelisi ettevõtteid, millele lisakapitali abil Hiina turg avada. Selliseid ettevõtteid leidub enim USAs ja Euroopas.

Mõningate ekspertide hinnangul saab Hiinast maailma suurim välisinvestor aastal 2020. Riik püüab majandusliku superriigi staatust saavutada nn pehme jõu abil, tehes globaalseid kapitalipaigutusi taristuprojektidesse ja -teenustesse, näiteks Hiina presidendi Xi Jinpingi Belt and Road algatuse raames, mis näeb ette investeeringuid ajaloolise siiditee aladel.

Hiinlaste suur huvi infrastruktuuri- ja muude riiklikult tundlike investeerimisobjektide vastu on aga pannud paljudel riikidel ohutuled põlema ja sundinud neid oma investeerimiseeskirju üle vaatama, vältimaks riiklikult oluliste valdkondade libisemist hiinlaste kätte. Nii näiteks karmistas Saksamaa hiljuti taoliste ettevõtete investeerimistingimusi mitte-ELi riikidele – pidades ilmselgelt silmas eelkõige Hiinat.  

Samas peavad paljud riigid Hiina era- ja riigiettevõtete investeeringuid vägagi atraktiivseks väliskapitali allikaks, ja seda põhjusega: Hiina kapitalil põhinevad ettevõtted maksavad asukohariikides 35 miljardi euro väärtuses makse ja pakuvad tööd 1,5 miljonile inimesele.

Kas siis Hiina investeeringuid tuleks karta või tervitada? Ühest vastust pole. Kui varem olid Hiina investorid peamiselt hiigelsuured Hiina riigiettevõtted, mis keskendusid peamiselt strateegiliselt tähtsatele valdkondadele, siis viimasel ajal on aktiveerunud ka erasektor, mille esindajad otsivad oma tausta, profiili ja kogemustega sobivaid investeerimisobjekte, soovitavalt sihtriigi antud sektori kvaliteetsemast osast. Sellised investorid on rahvusvahelises äris reeglina kogenematud ning tee, kuidas nad oma sihini jõuavad, on sageli juhuslik, kuid võib välja kukkuda vägagi kasumlik mõlemale osapoolele. 

Soome on viimasel paaril aastal kogenud Hiina investeeringute hüppelist kasvu, mistõttu Soome on nüüd välisinvesteeringute poolest lausa viiendal kohal Euroopas. Siinjuures on tegemist arvestatavate tegijatega: näiteks omandas Hiina internetihiid Tencent möödunud aastal miljarditesse ulatuva tehinguga 84% Soome mängufirmast Supercell. Ka mitmed teised kõrgtehnoloogiafirmad on teinud põhjanaabrite juures kümnetesse ja sadadesse miljonitesse ulatuvaid oste. Hiina januneb innovatsiooni järele ning selles osas on Soome neile ideaalne partner.

Ka Rootsi kasseeris möödunud aastal Hiina investeeringuid sisse pea 800 miljoni euro eest. Rootslaste rahvusliku lipulaeva Volvo müük hiinlaste autotootjale Geely seitse aastat tagasi tekitas tol ajal palju paanikat ja paksu verd, kuid täna tuuakse seda eeskujuks kui ühte Hiina välisinvesteeringu musternäidist: hingevaakuvale firmale avanes suur Hiina turg, kaubamärgi populaarsus kasvas hüppeliselt, töökohti tekkis hulgaliselt juurde ning samas säilitati põhjamaine töömentaliteet ja imidž. See näitab, et negatiivsete näidete kõrval eksisteerib ka heaperemehelikke ja tulevikku vaatavaid Hiina investoreid.

Lõunanaaber Läti kasutab välisinvesteeringute meelitamiseks alternatiivset meetodit – välismaalastele, kes investeerivad teatud hulgal raha kinnisvarasse, antakse riigis elamisluba. Hiinlased on nüüd venelaste järel aktiivseimad rahapaigutajad ning neilt loodetakse investeerimist ka muudesse valdkondadesse.

Eesti kui väike ja suhteliselt tundmatu riik on siiani Hiina investeerijate fookusest välja jäänud, kui mõned üksikud suured eduprojektid – Eesti Energia, Omniva jt – välja arvata. Samas on meil sarnaselt põhjanaabritele stabiilne majandus, innovaatilised IT-lahendused, edukad start-up’id ja soodne geograafiline asukoht, lisaks konkurentsivõimeline maksukeskkond, mis võiksid Hiina ettevõtetele huvi pakkuda.

Sedamööda, kuidas investeerimisvõimeliste Hiina ettevõtete arv kasvab ja nende geograafiline haare laieneb, suureneb ka Hiina ärimeeste huvi Eesti vastu. Viimasel ajal ongi märgata ostuhuviliste hiinlaste avastusreiside tihenemist Eestisse. Loodetavasti kasvab siit lähiaastatel välja ka õige mitu vastastikku kasulikku projekti.