Ainult puhast Vene raha

Eerik Heldna 11. oktoober 2017, 07:40
Eerik Heldna
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171011/OPINION/171019949/AR/0/Eerik-Heldna.jpg

Eesti ei tõrju Vene kapitali, kuid me ei oota siia pettuste, varguste ja maksukuritegude kaudu teenitud raha, kirjutab advokaadibüroo NOVE nõunik Eerik Heldna.

Kapitalil polevat rahvust. Siiski koheldakse eri riikidest pärit investeeringuid erinevalt. Õiguslikult (seda nii õiguse kui õigluse seisukohalt) on see mõistetav – kindlate ja kõikide jaoks kehtivate reeglite ja toimiva kontrollimehhanismiga riikidest pärit kapital on lihtsalt ohutum. Mõneti võiks seda olukorda võrrelda Schengeni viisavaba ruumiga. See on liikmesriikidele antud kvaliteedimärk, mis ütleb: ei pea kartma, ohud on jäänud väljapoole (või vähemasti on selleks tehtud kõik mõistlikud jõupingutused).

Täpselt samamoodi saab eeskujuliku maksukäitumisega ja panga silmis usaldusväärne klient laenu kindlasti soodsamatel tingimustel, kui küll võib olla suuremat kasumit võimaldav, kuid samas riskantsem taotleja. Ehk siis lihtsamad investeerimisvõimalused ja nõrgem taustakontroll on näiteks Prantsusmaa, Austria või Tšehhi ärimeestele n-ö tasu selle eest, et reegleid järginud riikide kodanikud on aastaid pingutanud oma riigi usaldusväärsuse nimel ja naudivad nüüd õigustatult selle pingutuse vilju.

Vene teema on emotsioone tulvil

2017 on Äripäevas ilmunud mitu Vene kapitali investeerimist puudutavat artiklit (vt nt siit ja siit). Laias laastus jagunevad seiskohad kaheks:

a) Vene kapitali tulekut Eestisse pärsitakse põhjendamatult;

b) Vene kapital kätkeb suuri riske ja sellesse tuleb suhtuda oluliselt ettevaatlikumalt kui teistest riikidest pärinevasse kapitali.

Vene kapitaliga seonduv on Eesti kontekstis mõistetavatel põhjustel emotsionaalne teema. Seda eriti pärast 2014. aastal alanud Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Lisaks emotsioonile kaasnevad Vene kapitaliga, eriti suuremahuliste investeeringutega teatud majandusharudes, märkimisväärsed ärilised ja poliitilised riskid. Ei ole ju saladus, et strateegilised majandusharud (energeetika, transiit, pangandus, suur osa infotehnoloogia sektorist) on Venemaal otseselt või kaudselt Kremli kontrolli all.

Lisaks sellele ei tohi unustada, et venekeelne organiseeritud kuritegevus ja Venemaa võimustruktuurid on sisuliselt lahutamatud. Isegi NSVLi presidendi Mihhail Gorbatšovi nõunik Juri Maltsev on öelnud: "Tänapäeva Venemaal on organiseeritud kuritegevus ja valitsus üks ja sama asi. Nad on sama valitseva eliidi kaks kätt. Lühidalt, sul on kriminaalne riik, mis kasutab kurjategijaid jõustamaks seda, mida kutsutakse seaduseks."

Venemaa riigivõimu ja organiseeritud kuritegevuse seoseid põhjalikult uurinud Karen Dawisha käsitleb raamatus "Putin's Kleptocracy- Who owns Russia?" Venemaa riigivormi Putini kleptokraatiana. Ilmselgelt on sellise päritoluga kapital oluliselt riskantsem, kui näiteks Saksamaalt laekuv investeering Tallinna kinnisvaraarendusse.

Õigusruum on paigas

Jätame nüüd kõrvale julgeolekuküsimused, mis on julgeolekuasutuste vastutusalas ja mille aluseks on riigi poliitilised valikud. Mõtleme siinkohal õiguslike ja praktiliste meetmete üle, millised aitaksid eraldada n-ö terad sõkaldest ja avada uksed vastastikku kasulikele Vene investeeringutele.

Õiguslike meetmete asjus on reeglid tegelikult suuresti paigas. Rahapesu tõkestamise mehhanismid Eestis üldjoontes toimivad ning vastutavate asutuste pädevuses kahelda ei ole põhjust. Probleem võib hoopis peituda selles, et riigi tegevust kontrollimehhanismide rakendamisel nähakse mõnikord kui müstifitseeritud „organite“ kiusu, mitte ärikliima huvides kahtlase päritoluga raha turult eemal hoidmist.

Eri hinnangutel moodustab Vene kapital kuni kolmandiku Eesti ärikinnisvarasse tehtud investeeringutest. Vaevalt, et kellelgi on midagi selle vastu, kui legaalset ja kontrollitud päritolu Vene kapitali kaudu saadetakse ka Venemaa elanikele sõnum – ei ole see Eesti sugugi väike tige russofoobne natsiriik, pigem soodsa ärikliimaga paik, kus kehtivad üheselt mõistetavad reeglid. Nii nagu ei ole eeldatavasti ei ole kellelgi midagi selle vastu, kui Eesti ärikinnisvarasse investeerivad näiteks Iraani ärimehed.

Mõtleme korra hoolega 

Kuid samas, kas me soovime, et Eesti saavutaks tuntuse, kui terroriorganisatsiooni Hezbollah kinnisvaraprojektide taimelava? Aga millepoolest erineb Iraani valitsuse poolt Hezbollah’ toetamine, Venemaa poolt Ida-Ukrainasse moodustatud terroristlike grupeeringute Luganski ja Donetski „rahvaarmeede“ toetamisest? Kas tundub õiglane, et reeglitele vastava majanduskeskkonna tagamise eest vastutavad asutused pööravad Jaapanist saabuvale investeeringule vähem tähelepanu nii Iraani kui Vene kapitalile?

Kas meie ei ootaks näiteks enda kodupangalt, et viimane kontrolliks hoolega Iraanist või Süüriast laekuvat suurt rahaülekannet? Miks peaks pidama sobimatuks riskiriikidest pärit investeeringute tõhusamat järelevalvet? Pole ju kellelegi saladus, et riskiriikides sellist eelkontrolli eri põhjustel (neist peamine on korruptsioon) ei tehta.

Eesti on Vene kapitalile suhteliselt atraktiivne koht. Geograafiline lähedus, vähene bürokraatia, erinevalt Venemaast toimiv õigusriik ja madal korruptsioonitase, sisuliselt olematu keelebarjäär, need kõik on väärtuslikud argumendid. Aga atraktiivne majanduskeskkond on atraktiivne vaid siis, kui seal toimivad reeglid, mida hindavad ka ausate kavatsustega Vene investorid.

Eesti ei tõrju valimatult Vene kapitali. Ka keerulisel 2014. aastal investeeris veefiltrite USA-Vene ühisettevõte, veefiltrite suurtootja Aquaphor märkimisväärsed summad Ida-Virumaal asuvasse tehasesse. See on tervitatav ja sugugi mitte ainus näide.

Majandusjulgeolek on haavatav

Loomulikult on Venemaa agressiivne tegevus toonud kaasa ka investeerimisraskusi, kuid see ei ole Eesti süü. Väikeriigina peame endale aru andma, et meie majandusjulgeolek on haavatavam, kui mõne suurriigi oma. Majandusjulgeoleku definitsioone on mitmeid, kuid neist levinuim ütleb, et see on riigi võimalus teostada vabalt valitud majanduspoliitikat. See omakorda on võimalik vaid siis, kui me teame, kelle rahaga opereeritakse meie majanduses.

Meenutagem korraks Tallinna Sadama ja Rail Garanti-nimelise ettevõtte mõne aasta tagust "kasulikku tehingut", mille käigus Rail Garant asus Muuga sadamat arendama. Tallinna Sadamaga lepingu sõlminud OÜ Rail Garant Estonia emafirmaks oli Küprosel registreeritud Rail Garant LTD. Viimase suuromanik on omakorda Briti Neitsisaartel registreeritud ettevõte. Lisaks veel kaks väikeaktsionäri Elkins Enterprises ning Manicetus Trading. Loodetud investeeringuid muidugi kunagi ei saabunud, paksu pahandust ja sellega kaasnevat majanduslikku kahju aga enam kui küll. See oleks tõenäoliselt lõpliku kasusaaja rangema tuvastamise kohustuse abil välditav. 

Reegleid austavad välisettevõtjad, sealhulgas Venemaalt, on teretulnud meie juurde äri tegema. Kuid seda sel viisil, nagu on meie juures kombeks. Ja me tahame veenduda, et meie usaldust ei kuritarvitata, tuues Eestisse raha, mis on teenitud pettuste, varguste ja maksukuritegude kaudu. Meie ei vaja sellist raha. See ei tee meid rikkamaks, sest kaugemas perspektiivis kaasneb sellise rahaga ka vastav ärikultuur. Vastava ärikultuuriga kaasneb poliitiline kultuur, sellega kaasneb aga selline ühiskonnakorraldus, kust me end 1991. aastal lahti rebisime.

Me tahame, et siia jõuaks vaid selline investeering, mis tooks kasu ka pikemas perspektiivis ja et sellega ei kaasneks ohtu sattuda rahapesu soosivate riikide nimekirja. See tähendaks tuntavat lööki meie igaühe heaolule. Üks vanasõna väidab, et tasuta juust (loe: uskumatult hõlpsasti teenitav kasum) on vaid hiirelõksus.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    11. October 2017, 07:49
    Otsi:

    Ava täpsem otsing