Ainult puhast Vene raha

Kapitalil polevat rahvust. Siiski koheldakse eri riikidest pärit investeeringuid erinevalt. Õiguslikult (seda nii õiguse kui õigluse seisukohalt) on see mõistetav – kindlate ja kõikide jaoks kehtivate reeglite ja toimiva kontrollimehhanismiga riikidest pärit kapital on lihtsalt ohutum. Mõneti võiks seda olukorda võrrelda Schengeni viisavaba ruumiga. See on liikmesriikidele antud kvaliteedimärk, mis ütleb: ei pea kartma, ohud on jäänud väljapoole (või vähemasti on selleks tehtud kõik mõistlikud jõupingutused).

Täpselt samamoodi saab eeskujuliku maksukäitumisega ja panga silmis usaldusväärne klient laenu kindlasti soodsamatel tingimustel, kui küll võib olla suuremat kasumit võimaldav, kuid samas riskantsem taotleja. Ehk siis lihtsamad investeerimisvõimalused ja nõrgem taustakontroll on näiteks Prantsusmaa, Austria või Tšehhi ärimeestele n-ö tasu selle eest, et reegleid järginud riikide kodanikud on aastaid pingutanud oma riigi usaldusväärsuse nimel ja naudivad nüüd õigustatult selle pingutuse vilju.

Vene teema on emotsioone tulvil

Õiguslike meetmete asjus on reeglid tegelikult suuresti paigas. Rahapesu tõkestamise mehhanismid Eestis üldjoontes toimivad ning vastutavate asutuste pädevuses kahelda ei ole põhjust. Probleem võib hoopis peituda selles, et riigi tegevust kontrollimehhanismide rakendamisel nähakse mõnikord kui müstifitseeritud „organite“ kiusu, mitte ärikliima huvides kahtlase päritoluga raha turult eemal hoidmist.

Eri hinnangutel moodustab Vene kapital kuni kolmandiku Eesti ärikinnisvarasse tehtud investeeringutest. Vaevalt, et kellelgi on midagi selle vastu, kui legaalset ja kontrollitud päritolu Vene kapitali kaudu saadetakse ka Venemaa elanikele sõnum – ei ole see Eesti sugugi väike tige russofoobne natsiriik, pigem soodsa ärikliimaga paik, kus kehtivad üheselt mõistetavad reeglid. Nii nagu ei ole eeldatavasti ei ole kellelgi midagi selle vastu, kui Eesti ärikinnisvarasse investeerivad näiteks Iraani ärimehed.

Mõtleme korra hoolega 

Kuid samas, kas me soovime, et Eesti saavutaks tuntuse, kui terroriorganisatsiooni Hezbollah kinnisvaraprojektide taimelava? Aga millepoolest erineb Iraani valitsuse poolt Hezbollah’ toetamine, Venemaa poolt Ida-Ukrainasse moodustatud terroristlike grupeeringute Luganski ja Donetski „rahvaarmeede“ toetamisest? Kas tundub õiglane, et reeglitele vastava majanduskeskkonna tagamise eest vastutavad asutused pööravad Jaapanist saabuvale investeeringule vähem tähelepanu nii Iraani kui Vene kapitalile?

Kas meie ei ootaks näiteks enda kodupangalt, et viimane kontrolliks hoolega Iraanist või Süüriast laekuvat suurt rahaülekannet? Miks peaks pidama sobimatuks riskiriikidest pärit investeeringute tõhusamat järelevalvet? Pole ju kellelegi saladus, et riskiriikides sellist eelkontrolli eri põhjustel (neist peamine on korruptsioon) ei tehta.

Eesti on Vene kapitalile suhteliselt atraktiivne koht. Geograafiline lähedus, vähene bürokraatia, erinevalt Venemaast toimiv õigusriik ja madal korruptsioonitase, sisuliselt olematu keelebarjäär, need kõik on väärtuslikud argumendid. Aga atraktiivne majanduskeskkond on atraktiivne vaid siis, kui seal toimivad reeglid, mida hindavad ka ausate kavatsustega Vene investorid.

Eesti ei tõrju valimatult Vene kapitali. Ka keerulisel 2014. aastal investeeris veefiltrite USA-Vene ühisettevõte, veefiltrite suurtootja Aquaphor märkimisväärsed summad Ida-Virumaal asuvasse tehasesse. See on tervitatav ja sugugi mitte ainus näide.

Majandusjulgeolek on haavatav

Loomulikult on Venemaa agressiivne tegevus toonud kaasa ka investeerimisraskusi, kuid see ei ole Eesti süü. Väikeriigina peame endale aru andma, et meie majandusjulgeolek on haavatavam, kui mõne suurriigi oma. Majandusjulgeoleku definitsioone on mitmeid, kuid neist levinuim ütleb, et see on riigi võimalus teostada vabalt valitud majanduspoliitikat. See omakorda on võimalik vaid siis, kui me teame, kelle rahaga opereeritakse meie majanduses.

Meenutagem korraks Tallinna Sadama ja Rail Garanti-nimelise ettevõtte mõne aasta tagust "kasulikku tehingut", mille käigus Rail Garant asus Muuga sadamat arendama. Tallinna Sadamaga lepingu sõlminud OÜ Rail Garant Estonia emafirmaks oli Küprosel registreeritud Rail Garant LTD. Viimase suuromanik on omakorda Briti Neitsisaartel registreeritud ettevõte. Lisaks veel kaks väikeaktsionäri Elkins Enterprises ning Manicetus Trading. Loodetud investeeringuid muidugi kunagi ei saabunud, paksu pahandust ja sellega kaasnevat majanduslikku kahju aga enam kui küll. See oleks tõenäoliselt lõpliku kasusaaja rangema tuvastamise kohustuse abil välditav. 

Reegleid austavad välisettevõtjad, sealhulgas Venemaalt, on teretulnud meie juurde äri tegema. Kuid seda sel viisil, nagu on meie juures kombeks. Ja me tahame veenduda, et meie usaldust ei kuritarvitata, tuues Eestisse raha, mis on teenitud pettuste, varguste ja maksukuritegude kaudu. Meie ei vaja sellist raha. See ei tee meid rikkamaks, sest kaugemas perspektiivis kaasneb sellise rahaga ka vastav ärikultuur. Vastava ärikultuuriga kaasneb poliitiline kultuur, sellega kaasneb aga selline ühiskonnakorraldus, kust me end 1991. aastal lahti rebisime.

Me tahame, et siia jõuaks vaid selline investeering, mis tooks kasu ka pikemas perspektiivis ja et sellega ei kaasneks ohtu sattuda rahapesu soosivate riikide nimekirja. See tähendaks tuntavat lööki meie igaühe heaolule. Üks vanasõna väidab, et tasuta juust (loe: uskumatult hõlpsasti teenitav kasum) on vaid hiirelõksus.

Autor: Eerik Heldna