Kui majandusel läheb hästi, siis seostavad end sellega näod ise. Kui kehvasti, siis teevad seda teised.

„Stagnatsioonivalitsus, Exceli tabel, peenhäälestus,“ on mõned kõlavad märksõnad, millega Reformierakonna pika valitsemisaja jooksul riigi majanduspoliitikat iseloomustati. Majanduskasv oli paremal juhul minimaalne ning keegi ei häbenenud oravatele sellest teada anda.

Ka veel möödunud nädala neljapäeval Postimehe veebis ilmunud propagandatükis kirjutas Keskerakondlane Vsevolod Jürgenson Ratase valitsuse esimest aastat kokku võttes nõnda: „Olgu selleks siis suhkrumaks või alkoholiaktsiis, ühelegi teemale ei läheneta labase Exceli tabeliga, vaid laiemat pilti silmas pidades.“

Suured narratiivid meeldivad kõigile, kuid nende loomisega minnakse aeg-ajalt üle piiri. Nii nagu euroliidu kiireima majanduskasvuga riigi edu taga pole Ratase valitsuse sammud, polnud ka Reformierakonna trooniloleku aegses majanduse virelemises süüdi Reformierkonna ja tema partnerite toonased juhid.

See, kas Rootsi ja Norra rahval on tuhinat ja raha, et hakata palkmaju püstitama, mõjutab Eesti käekäiku oluliselt rohkem, kui kahe võrdlemisi tsentristliku partei pendeldamised protsendikümnendikega. Eesti majanduse edu või ebaedu defineerib meie ekspordipartnerite käekäik. Põhjendused, millest ökonomistid lähtusid 2013. aastal majandusprognoosi langetades, on samad, millest nad lähtuvad 2017. aastal majandusprognoosi tõstes.

Kümne aasta eest lubas Reformierakond meeletu majanduskasvu laineharjal viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie jõukaima riigi sekka. Kui kahe aasta pärast on majandusseis sama roosiline kui täna, proovib ilmselt taas mõni võimuerakond seda enda vankri ette rakendada või enda teeneks märkida. Majandus on tsükliline ning on ääretult oluline, et seda aknast ja uksest sisse pressiva poliitretoorika varjus ära ei unustaks.