Kuidas eelistada eestimaist?

Näiteks Gruusia suhtub riiklikul tasandil IT-sektori eelisarendamisesse tõsiselt ja sellele aitavad kaasa rahvusvahelised arengukoostöö rahastajad. FIE-dena tegutsevate IT-spetsialistide tulumaksumäär on nagu Ukraina ja Valgeveneski 5%. Ülikoolides on riistvara- ja mänguarenduslaborid, kus puhutakse elu sisse tudengifirmadele. Riiklik innovatsiooniagentuur panustab sellesse, et IT-ettevõtted saaks tegutseda ka väljaspool pealinna. Kogu pealehakkamise juures jääb aga silma üks poliitika, mis erineb kardinaalselt Eestist. Nimelt on paljude e-riigi lahenduste arendamine jäetud riigiasutustes töötavate programmeerijate hoolde.

Eestis on üldiselt e-riigi lahendusi hangitud erasektorist. Seda võib pidada suurepäraseks viisiks toetada arenevat tööstusharu – selmet osta (valmis)lahendused sisse end tõestanud välisfirmadelt, on oluline anda võimalus kodumaistele pakkujatele. Kui see kõlab protektsionistlikust, siis eks ta nii ongi. Samas – kui kodustele tegijatele ei anta võimalust, ei kasva nad kunagi rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Seejuures ei tohi riik leppida madalakvaliteediliste lahendustega. Vastupidi – poliitika eesmärk ongi tekitada ettevõtetes võimekus avatud turul läbi lüüa. 

Gruusia eelistab peale vaadates küll kodumaiseid tegijaid, aga on IT-valdkonna edendamise mõttes siiski ämbrisse astunud. Ametlikult põhjendatakse riigiasutuste majasiseseid arendustiime sellega, et nii saab vältida isikuandmete lekkeid ning vähendada turvariske. Lisaks on majasisesed teenused ju odavamad, sel juhul pole vaja IT firma rasvast kasumimarginaali kinni taguda. Need argumendid käravad ühel või teisel määral, aga taamalt paistavad nii klassikalise kui ka mõttelaiskuse kõrvad. Agiilse arendusmetoodika taha peitudes on võimalik tööd rahulikult võtta, mis sobib hästi kohaliku töökultuuriga. Lisaks näitab maailmapraktika, et IT-hangete juhtimine on keeruline ja riskantne. Miks teha elu raskemaks, kui ta niigi on, ja lisaks ka pea pakule panna?