Ilma personalijuhtimiseta ei saa kuidagi

Mäletan ühte konverentsi 1990. aastate lõpupoole, kus ühe suure ja eduka organisatsiooni juht arutles teemal, kas organisatsioonis on personalijuhi olemasolu vajalik. Varsti pärast ettekannet loodi inimressursside juhi ametikoht ning täna on selles organisatsioonis suisa personaliosakond ning juhtimine, kus erinevad juhtimisfunktsioonid – ka personalijuhtimine – moodustavad strateegiat toetava terviku.

Arvan, et juhtimispraktikad sõltuvad eelkõige iga konkreetse organisatsiooni profiilist ja eesmärkidest. Väiksemas organisatsioonis, kus juhid on haritud ja väärtustavad inimkapitali, ei ole ilmselt vaja luua eraldi personalijuhi ametikohta. Eesti personalijuhtimise praktikaid uurinuna võin aga väita, et paljudes organisatsioonides on küll vastav ametikoht loodud, kuid vaadates, mida ametikoha täitja teeb või temalt eeldatakse, võiks teenust pigem sisse osta.

Tundub olevat levinud arusaam, et personalijuht on see, kes on väga hea seaduste tundja, oskab hästi dokumente vormistada ning pidada personaliarvestust. Sageli puudub juhtidel enestel arusaam, kuidas personalijuhtimine võiks väärtust luua, ning siis on ametikoha täitja otsustada, mida, kas ja kuidas ta teeb. Siin võib põhjus olla ka selles, et osa personalitöötajaid ennast selliselt positsioneerivad.