Teeehitus vajab 10 aasta pikkust plaani

2002. aastal jäi toonane Tartu linnapea meelde mehena, kes seisis vastu riigi plaanile tõmmata Tallinna–Tartu maantee ehitamine koomale. Aastal 2005 ütles sama inimene, et neljarajalist maanteed pole vaja. Polevat piisavalt andmeid ja liiklustihedus olevat liiga väike. Sellest ajast pärineb riigi traditsioon ehitada suuri taristuobjekte väikeste seibidena. Samal põhimõttel ehitati Nõukogude Eestis eramaja. Aastal üks punased tellised, aastal kolm natuke valgeid, viiendal aastal aknad, üheksandal teise korruse krohv jne. Võrdlus on mõistagi kohatu, sest majaehitus ei lõppenud reeglina kellegi surmaga. Põhimaanteede väljaehitamata jätmine aga tapab igal aastal kümneid inimesi.

Pettumus on olnud ka riigi teehoiupoliitika. Kokkuvõttes vaevab transporditaristu arengut sama haigus, mis kogu meie poliitilist planeerimisprotsessi. See on krooniline pika vaate puudus. Pärast rahastamise lahtisidumist kütuseaktsiisist on riigiteede hoiu rahastamise planeerimisprotsess faktiliselt eelarveaasta keskne. Võrreldes kütuseaktsiisi laekumisega näeme teehoiu finantseerimises vähem raha. Teede Tehnokeskus OÜ analüüsis on riigiteede akumuleerunud remondivõlga hinnatud juba kogusummas ligi 840 miljonit eurot. See summa suureneb mühinal.

Kuidas seda kõike finantseerida? Kui teehoiu rahastamine oleks jätkuvalt seotud kütuseaktsiisi laekumisega, oleks riigiteede teehoiu rahastus praegusest 100 miljonit eurot suurem. Seega tuleb teehoiu finantseerimisel alustada siit ja leppida kokku, et selline lähenemine on järgnevaks kümneks aastaks lukus. Taristu finantseerimisel olemasolevast kindlasti ei piisa. Siin tuleb vaadata kas riiklike võlakirjade poole, kus muuhulgas ka Eesti inimesed saavad investeerida oma raha turvaliselt Eesti transpordiühendustesse.

Teine variant on vaadata laenuraha poole, mis praegu on odav. Juunis 2009 oli Leedu riigi võlakirja tootlus investori jaoks 9,375%. Keeruliste aegadega võrreldes saaks Eesti riik laenu 6–7 korda odavamalt. Võib olla täiesti kindel, et lähemal ajal mingi kriis Euroopas tekib. Me praegu ei tea veel, kust see kriis tuleb, aga kindlasti jõuab see ka meieni ja riikliku pika perspektiivi seisukohalt oleks praegu mõttekas meile kindlustada ligipääs odava hinnaga rahale.

Investeeringuid riiklikult tähtsasse taristusse saab ajastada perioodidesse, kus maailma majanduse käsi käib halvemini kui praegu. Sellest siiski olulisem on see, et 2025. aastal me enam laupkokkupõrkeid riigi põhimaanteedel ei näe. Sellise rahvusliku kokkuleppe realiseerimiseks võetud laen ei ole saatanast.