Kolm seadust, mis vajavad kiirelt muutmist

Artikkel

- Arvamused
- Jaak Roosaare
- 19. november 2018 kell 4:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kolm seadust, mis vajavad kiirelt muutmist
Kui Eduka Eesti raames on tavaks kirjutada visionäärlikke artikleid helgest tulevikust, siis täna on mul kolm konkreetset probleemi, mida riik peaks kohe lahendama, kirjutab investor Jaak Roosaare.
Jaak Roosaare.Foto: Andras Kralla
Sest tänane käitumine on vale, ebaõiglane ja sisuliselt röövib kodanikelt raha. Ja ma ootaksin riigi esindajatelt ka konkreetseid vastuseid, millal probleemid lahendatakse. Juba selle loo kirjutamine tõstab vererõhku, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas selline lõputu ignorantsus on olnud võimalik.
1. probleem – tudengite röövimine
Õppetoetuste ja õppelaenu seadus ütleb: “Riigi tagatud õppelaenu kommertsintressimäär õppelaenu summalt on 12 kuu Euribor + kaks protsenti aastas, kuid mitte vähem kui viis protsenti aastas.” No tule taevas appi! Miks peaks riigi tagatud laen olema hinnastatud kallimalt kui kodulaen või autoliising? Eriti kui samal ajal räägib minister Ossinovski vajadusest noori rahaliselt aidata. Kõik on juba aastaid tunnistanud, et jah, seadus vajaks muutmist. Aga paraku pole seda ikkagi muudetud! Kes seda siis tegema peaks, kes vastutab?
Euribor oli üle 2% viimati enam kui 10 aastat tagasi – seega juba enam kui 10 aastat on tudengeid riigi tegemata töö tõttu seaduslikult röövitud. Õppelaenude maht on ca 120 miljonit eurot ja on kõrgete intresside tõttu pigem langenud. Ei ole reaalset õigustust, miks riigi garantiiga õppelaenu intress peaks olema kõrgem kui 2% aastas. Seega oleme igal aastal seaduslikult röövinud tudengitelt enam kui 3,6 miljonit eurot! Ja röövime aga rõõmsalt edasi!
2. probleem – noorte pensioniraha röövimine
Riik on tunnistanud, et noorte finantskirjaoskus ei ole kiita. Ja selle asemel, et selle parandamisele kaasa aidata, röövib riik ka ise vähese kirjaoskusega noori. Nimelt on seaduses kirjas, et kui noor inimene endale ise pensionifondi ei vali, siis loositakse talle pensionifondiks fond kõigi valitsejate pakutavate võlakirja- ehk konservatiivse strateegiaga fondide vahelt. No tule taevas appi! Ei ole ühtegi loogilist ega matemaatilist põhjendust, miks noor inimene peaks raha koguma võlakirjafondis.
Kui on üldse üks koht, kuhu kogumisel võiks 100% aktsiariski võtta, siis on selleks 40–50 aasta kaugune pensionipõlv. Siinkohal tuleks riiki siiski natukene ka kiita – lõpuks ometi on tehtud võimalikuks 100% aktsiatesse investeerivad fondid. Paraku läks selle tegemisele aga aega enam kui 10 aastat ja kümnend tõusvaid aktsiaturge jäi Eesti pensionäride säästudes täiel määral kajastumata. Seega, palun edaspidi noortele loosida 100% aktsiariskiga fond!
3. probleem – pensionäride pensioniraha röövimine
Kirjutasin juba 2014. aastal sellest, et Eestis oleks vaja pensionireformi. Väljavõte tollasest artiklist:
Milline siis oleks jätkusuutlik ja ratsionaalne pensioniplaan? Esiteks oleks vaja mittetulunduslikku fondihaldurit, mis tegutseks sarnasel põhimõttel, nagu maailma üks suurimad varahaldusfirmasid Vanguard. Sealsed fondid kuuluvadki investoritele. Ehk siis teenustasud läheksid uuesti osakuomanike vahel jagamisele. Lihtsaim viis seda teha on moodustada riiklikult reguleeritud pensionifond. Teiseks oleks vaja lubada 100% aktsiariski võtvad fondid. Minu teada pole ajaloos olnud ühtegi 30–40aastast perioodi, kus aktsiad poleks tootnud rohkem kui võlakirjad. Miks peaks siis 20aastane inimene omama oma pikaajalises pensionifondis võlakirju?
Fondi meeskond koosneks laias laastus ühest 1000eurose kuupalgaga fondijuhist, kes iga kuu ostaks laekunud raha eest indeksifondide osakuid. Kas siis S&P 500 või globaalne indeks, on juba tehniline küsimus. Mõlemal juhul investeeritakse globaalsetesse suurfirmadesse, mis teenivad oma tulu hajutatult nii riikide kui ka valuutade lõikes. Sellise fondi kulud jääksid 0,1% juurde aastas. Võttes läbi uuesti LHV ja SEB näited, oleksid tulevased pensionärid 5 aastaga puhtalt kuludelt kokku hoidnud enam kui 20 miljonit eurot. Tegelikkuses on fonde aga kümneid ja pensionikogumine võtab aega 30–40 aastat. Kokkuhoitud raha võib igaüks ise välja arvutada.
Kui artikkel ilmus, oli kisa taevani, et selline asi pole võimalik ega jätkusuutlik. Tänaseks on turul Tuleva, mis ongi inimestele endile kuuluv pensioniühistu. Ma küll ei tea täpselt, kui palju Tõnu Pekk palka saab, aga tean, et Tuleva kulud on mitu kordades väiksemad kui teiselt. Ja ka teised fondihaldurid on indeksifondid turule toonud. Lõpuks ometi lubatakse turule ka 100% aktsiariski võtvad fondid. Mida aga siiani tehtud ei ole, on teine osa tollasest artiklist:
Hoopis hullem ärastamine saab toimuma vaese pensionäri jaoks alles siis, kui ta lõpuks pensionile läheb ja oma aastakümnetega kogutud raha kasutama tahab hakata. Kui Sul on raha kogunenud enam kui 50kordne rahvapensionimäär (tänase seisuga 9500 eurot), siis ainuke võimalus selle raha kättesaamiseks on kanda kogu raha elukindlustusele ja osta selle eest annuiteetleping.
Siinjuures on oluline tähele panna, et päritav ei ole sellest hetkest enam algsumma, vaid igakuised maksed. Mainitud 9500 euro puhul pakkusid kindlustusseltsid mulle igakuiseks pensionilisaks 19aastase garanteeritud makse korral 35 eurot. Ehk siis kokku veidi alla 8000 euro. Ehk siis vähem kui ma ise raha sisse panin???
Samas oleks 5% tootluse korral see summa kasvanud 19 aastaga enam kui 24 000 euroni. Veelgi lihtsamalt mõeldes, 9500eurose algsumma puhul teenida 35 eurot pensionilisa kuus tähendab tootlust 4% aastas. Ehk kui me suudaksime teenida vähemalt sellist tootlust, jätkuks meie pension igavesti, mitte 19 aastat.
Lisaks oleks see ka pärandatav ja aitaks oluliselt meie järeltulijate pensionisamba ehitamisel (pärast minu surma või 19 aastat ei kaoks see 35 eurot ära, vaid suurendaks minu poja tulevast pensionit).
Kuidas aga pensionifondi aastatega kogutud raha kõige mõistlikumalt kasutusse võtta? Kindlustusseltsi asemel on ka selleks kõige sobilikum instrument indeksifond. Nimelt maksavad indeksifondid dividende, mida on võimalik investoritele edasi maksta. Isegi ülihajutatud S&P 500 maksab aastas ligi 2% dividendi.
Kui nüüd eeldada, et aktsiaturgude dividendide-eelne keskmine tootlus jääb ka tulevikus 7–8% juurde, siis võib meie pensionär saavutada vajaliku 4% tootluse päris kergelt – 2% dividendidest ja 2%, müües jupikaupa oma osakuid. Kõikide eelduste kohaselt peab selline pensioniportfell vastu igavesti ja pigem isegi kasvab ajas. Lisaks on meil tänu aastakümnete jooksul säästetud teenustasudele ka investeeritavat raha mitu korda rohkem.
Mida ma peaksin täna soovitama oma emale ja isale, kes tahavad järgmisel aastal pensionile minna ja kellel on II sambasse raha kogutud just kusagile 10 000 ja 100 000 euro vahele (ehk siis nemad ei saa raha muud moodi kasutada kui annuiteetlepingut sõlmides)? Ma ei saa neile kahjuks midagi muud soovitada kui jätta II sammas pärimist ootama ja katsuda ilma hakkama saada. Sest ükski terve mõistusega inimene ei tohiks vahetada oma kogutud 9500 eurot 35eurose kuumakse vastu, mis lõpeb kas surmaga või 19 aasta pärast. Ja mis on fikseeritud (mäletate te hindu 19 aastat tagasi???). Seega, kallis riik, palun Sul teha ühte kahest, kas:
a) tunnistada, et II sammas on tegelikult riigi oma ja mingit indiviidile kasulikku lahendust siit otsida ei tasugi
või
b) luua inimestele seaduslik võimalus fondist raha võtta välja nii, et põhisummat ära ei põletata – lihtsaim lahendus on 4% reegel (võid igal aastal fondist välja võtta kuni 4% varast). See on ka maailmas üldiselt tunnustatud lahendus, mis võimaldab igavest pensionit ja alles jäänud vara pärandamist järgmisele põlvkonnale.
Me kõik teame, et tulevikus saab pensionäride olukord olema veelgi raskem kui täna ja pigem on meil süsteemist vahendeid puudu. Miks me siis ometi sunnime inimesi oma aastatega kogutud pensionivara ära kulutama, kui investeerides saaksime suuremat tootlust ja ka algsumma jääks alles ning iga järgmise põlvkonnaga läheks kogumine kergemalt.
Jään vastuseid ja lahendusi ootama!
PS. Et ei jääks mulje, nagu oleksin riigiga tülis, siis kõiges muus olen Eesti riigiga väga rahul ja tänulik, eriti kiidan kolmanda lapse toetust, mis ilmselt annab Eesti riigi tulevikule rohkem, kui täna arvatagi oskame. Eestis pole ajaloos kunagi nii hea elada olnud kui täna ja kõik me peaksime selle eest tänulikud olema!
Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss. Ootame konkursile Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum