Rohkem turvatunnet!

Olles ise kogenud vajadust kasutada kõiksugu tugiteenuseid nii hea tervise, hariduse, töö leidmise kui ka sotsiaalabi vajaduseni, võiksin küll öelda, et riigi pakutavatest enamikuga loetelust Eestis rahule jääda ei saa. Tunnen ikka hirmu tuleviku ees, mis saab, kui peaksin jääma näiteks haigeks. Usaldus arstiabisüsteemi vastu on kõikuv, kuna igasugused alternatiivsed võimalused ja läbinähtavad raha peal väljas olevad skeemid ei pane mind tundma, et minust hoolitakse. Mis peaks juhtuma, kui ema jääb olukorda, kus ise enam endaga hakkama ei saa? Meil kõigil on vanemad ja üks hetk peame sellega silmitsi seisma. Hirmutav on see praegune närune hooldajatoetus 17 kuni 100 eurot kuus, olenevalt KOVist. Kes peaks sellega ära elama? Ja seda antakse ka ainult juhul, kui tulen ära töölt. Järelikult – tugi pole piisav. Peab ise hakkama saama. Peab stressi survel õppima tuleviku tööks (progejaks) ja kõrge palga peale pürgima, et kasutada erateenuseid.

Kuna oleme väga väike riik ning süsteeme, mille kõige toetuseks raha vaja, on ääretult palju, nõustun igati, et maksumaksjaid on vähe ja seega makse piisavalt ei laeku. Mida rohkem on rahvast, seda suuremaks saavad toetused kasvada. Samas, kuidas rahvast juurde saada? Üks võimalus on kindlasti soodustada tuge, mida riik pakub, et ennast üles ehitada. Sellega seoses on laste saamist igati toetama hakatud. Aga rahvastik vananeb. Elatakse kauem, haigusi on rohkem ja pensionisüsteem on kukkumas kokku. Seega tekib küsimus, milliseid teenuseid tegelikult peaksime tugevalt toetama?

Leian, et õigetele asjadele rõhku pannes on kindlasti võimalik riigiedu kasvatada. Tunnen, et just toe tagamine, et ilma hirmuta ennast teostada, on asi, mida Eesti riik vajab. Seega tuleb panustada tugevalt hoolekandesüsteemi. Ja seda mitte nii, et anname alkohoolikutele mõne sendi suuremat toetust, vaid hoopis motiveerimisega.

Milles võiks seisneda motivatsioonipakett? Kas riik või KOV, vahet pole! Peaasi, et inimesed saaksid motivatsiooni aktiivselt ühiskonnas tegutseda. Üks võimalus oleks pakkuda tasuta abikäsi. Meil on üle 158 000 puuetega inimese, kellest sotsiaalkindlustusameti andmetel on vanemaealisi 82 000. Mõelge nende peredele ja lähedastele. Kui näiteks paar tundigi nädalas saaks omastehooldajad, kes on lõksus, füüsilise inimese abi oma vanematele, et minna kuhugile kursusele ja toast välja. Et nende lähedasel oleks silm peal ja käiks paar korda päevas keegi toitu tegemas, mähkmeid vahetamas ja seltsiks. Seda saab teha läbi teenuste, mida rahastada. Kuna teame, et aeg on kalleim vara ning kellegi teise eest hoolitsemine, kes ise endaga hakkama ei saa, on vastutusrikas ja raske töö, ei saa me loota, et abipakkujad teeksid seda tasuta. Seega tuleb neile pakkuda võimalust teenida inimväärset tasu. Teiseks on loomulikult oluline tagada ka vahendid, et kodus turvaliselt elada.

Jõuamegi võtmeni. Toetades riigi poolt inimesi abikäte ja -vahenditega, kui nad siis eneseteostusele pühenduvad, oleks motivatsioon Eesti elanikele. Ja nii me majandust ka kasvataks. Nii oleks rohkematel inimestel soov oma isamaal end teostada, sest teistes heaoluriikides ei pakutaks soodsamaid võimalusi. Nii ennetaksime me väga paljude inimeste läbipõlemise ohtu ja haigestumist. Kui inimene on õnnelikum keskkonnas, kus ta tegutseb, on ta ka tervem. Toetades hoolekandesüsteemi, väheneksid tervishoidu vaja minevad kulud, kuna ennetaksime tugevalt haigestumist.

Seega, andes riigi poolt rohkem abikäsi inimese esmavajaduste tagamisse, suudaksime pöörata majanduse kasvama igal juhul. See on meie järgmine suur võti edukaks Eesti tulevikuks.