Katariina Krjutškova • 4. detsember 2019 kell 23:00

Katariina Krjutškova: kuidas minust sai võimalik kurjategija

Ma pole ennast kunagi varem tundnud potentsiaalse kurjategijana. Paraku on mul tekkinud hirm vangi minna pärast seda, kui viimati kohtus käisin, kirjutab Äripäeva uuriva toimetuse ajakirjanik Katariina Krjutškova.

Katariina Krjutškova  Foto: Andras Kralla

Kolmapäeva hommik 27. novembril. Tänavad on kaetud sileda jääga, mistõttu uisutan Lubja tänava kohtumajja. Sajandi suurimaks maffiaprotsessiks tituleeritud istung hotelli- ja restoraniärimeeste Hubert Hirve ja Pavel Gammeri üle algab kohe. See pole pelgalt protsess kahe ärimehe üle, keda süüdistatakse majanduskuritegudes. Nn maffia üheks tähtsaks tunnusjooneks on ühenduse liikmete korruptiivsed sidemed riigiteenistujatega.

Tagauksest astub saali kohtunik, mitukümmend asjasse pühendatut tõusevad korraks püsti. Päevakavas on tunnistajate ülekuulamine. Kohus on teinud määruse, et tunnistajate juttu ei tohi kohtuliku uurimise lõpuni ajakirjanduses sõnagagi kajastada. Kohtunik Elina Elkind loeb veel kord ette: „Kohtu määratud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine on karistatav karistusseadustiku § 331 lõige 5 alusel kriminaalkorras rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“

Ähvardav meeldetuletus

Lisaks rõhutab kohtunik, et kõigi istungil viibijate nimed on kohtule teada ja kirjas istungi protokollis. Rusuva õhustikuga kohtumajas kõlavad sellised meeldetuletused ähvardavalt. Mul käib peast läbi mõte: äkki olen selle protsessi lõpuks ainuke, kes vangis istub? Kujutlen, kuidas kuritegeliku ühenduse juhtimises süüdistuse saanud Hirv ja Gammer astuvad pärast aastaid kestnud protsessi õigeks mõistetutena kohtusaalist välja. Seejärel tuleb politsei, paneb mu käed raudu ja viib kongi.

Loe lisaks

Ma võin vääratada, nagu me kõik. Võin suures hoos lugejatele anda ehk rohkem informatsiooni kui lubatud. Võimalik, et tunnistajate antud ütlustes on midagi sellist, mis lõpuks mõne suure pildi kokku paneb, ja ma ei saa seda infokildu avaldamata jätta. Vahel lihtsalt on nii, et eesmärk pühitseb abinõu. Eriti puhkudel, kui räägime sellest, kuidas kuritegelik ühendus on läbi põimunud julgeolekuorganitega, ametnikega ja poliitikutega. Miks peaksin jätma selle info vaid enda teada? Mis siis, kui ma seda infot praegu ei avalikusta, ja vaikimiskohustuse varjus jätkub manipulatsioon, kuritegude sooritamine?

Isegi, kui midagi tunnistajate jutust avaldaksin, poleks ma iroonilisel kombel ainukene, kes selles protsessis noateral kõnnib. Niisamuti tegi seda vaikimiskohustust nõudnud prokuratuur, kelle korraldusel otsiti mullu suvel läbi Hirve kaitsja Sven Sillari advokaadibüroo. Selliselt pole õiguskaitseorganid kaitsja ja tema kaitsealuse suhtesse varem sekkunud. Ometi olid büroo puistamise käigus leitud Hirve vanglast saadetud kirjad tähendusrikkad. Hoolimata kaheldavast hankimisviisist võttis kohus kirjad tõenditena vastu ja minu arvates õigesti tegi.

Ebameeldivad tunded

Istun tardunult kohtusaalis ja mõtlen, miks mul on keeruline selle olukorraga kohaneda, ehkki olen ajakirjanikuna töötanud üle kümne aasta. Mind valdavad ebameeldivad tunded ja nende tunnete taha on peidetud sõnum. Mul on vajadus teha oma tööd hästi, ent tunnen end hoopis ahistatult ja hirmutatult. Kohtuniku range hoiakuga ette loetud määrus justkui ütleks mulle, et lõpetaksin istungitel käimise.

Selles pole midagi uut, et ma pole ajakirjanikuna kuhugi oodatud. Aga varem pole mind ähvardanud rahatrahv või vanglakaristus ainuüksi seetõttu, et midagi avaldan. Nõuded tulevad teemaks siis, kui avaldatud artiklites on midagi valesti. Isegi siis pole ma kunagi arvanud, et oleksin need artiklid pidanud jätma avaldamata või tegema seda aastaid hiljem. Võib-olla seetõttu olengi nendel istungitel sageli ainuke ajakirjanik.

Kui ajakirjanik ei saa talle antud infot avaldada, muutub töö mõttetuks. Niisamuti võib mõttetuks muutuda see, et täna siin saalis istun. Kui ootan tunnistajate ütluste avaldamisega aasta või paar, ei ületa need võib-olla tulevikus uudiste künnistki. Ent mis veelgi olulisem, ma olen lugejatelt võtnud võimaluse teada saada, mida õigupoolest nende kui maksumaksja rahaga kohtusaalis tehakse.

Punane joon on ületatud

Mulle tundub otsituna kohtu põhjendus, et tunnistajate mälupilti võib muuta teiste tunnistuste ajaleheveergudelt lugemine. Ei tundu usutav, et näiteks tunnistusi andvad endised politseinikud väidaksid, et tunnevad üksteist ja on seotud vaid seetõttu, et ajakirjanduses selliselt kirjutati. Paratamatult tekib mul kahtlus, et kohtud keeravad üha enam kraane kinni, sest kohtulikus uurimises võib ilmneda midagi, mis päevavalgust ei kannata.

Ajakirjandusvabadus võetakse ära tükk tüki haaval, ent nüüd on juhtunud nii, et korraga on ära hammustatud terve pea. Seaduseid luues on mindud üle punase joone ja oleme kaotamas suurimaid väärtuseid – läbipaistvust ja avatust.

Hetkel kuum