Marcus Keller: pool Eesti taastuvenergiast on illusioon

Status quo efekt on vast kõige iseloomulikum viis praeguse Eesti ühiskonna suhtumise kirjeldamiseks. Ühiskond kardab lõhkuda rahuaega isegi siis, kui rahu tuleb isikliku vabaduse, loogika või mõistlikkuse arvel.

Me laseme valitsusel samaaegselt tõsta 2% võrra makse ja vähendada 2% võrra sissetulekuid, sest üksikult näivad need väikeste määradena, hoolimata tõigast, et tervikuna on tagajärjeks hinnatõus 4%. Lisades juurde inflatsiooni, saame tulemuseks kompoti, mis võib vähendada meie sissetulekut umbes 8% või rohkemgi.

Meie ühiskonna tavade kohaselt nõustume vaikselt kõigega ning laseme rahulikult kanda oma teenistuse riigi kuludesse. Vahest mõni julgem tõstab raadios häält, kuid sedagi vaid selleks, et valitsuse röövkäikudele kaasa elada.

Selle kõik saab siduda hirmuga lõhkuda üldist ühiskonnaseisu. Mõni ime, et meid juhib valitsus, mis ühest küljest lubab võrdsustada maksukoorma, ent teisest küljest muudab elu kulukamaks, kui see oli enne maksuküüru kaotamist. Mõni ime, et me pooldame juhte, kes manipuleerivad meid arvama, et isiklike sõiduvahendite või suhkrustatud jookide maksustamine on parimad lahendused tõsistele ühiskondlikele probleemidele nagu tervise taandareng ja õhusaasted.