Süsteemitus palkades maksab kätte

Mäletate, kui Toots tuli Venemaalt ja uuris, milline süsteem põlluharimises kodumaal valitseb ja millist tõugu lehmad on. Isa ei osanud lehmade kohta muud vastata, et seal nad põllu peal on ning süsteem ka endine – ehk polegi mingit süsteemi.

Nii võiks Äripäeva teabekirjastuse vanemtoimetaja Kaire Uuseni meelest öelda Eesti ettevõtete ja ka riigisektori palgakorralduse kohta – seal need on, nagu Ülesoo talu lehmad, igaüks ise kohas, ülbemad peedipõllul maiustamas ja allaheitlikud kuival ädalapõllul. 90. aastate teisel poolel, kui tuli suhelda Põhjamaade ja ka teiste Lääne-Euroopa riikide palgaspetsialistidega, siis rõhutasid nad kogu aeg: nii ei saa, et tõstetakse vaid ühtede ametikohtade palku. Ka ei pane turg kaasaegses maailmas midagi ise paika. Kui tahta olla tsiviliseeritud riik, siis on sotsiaalne faktor väga oluline.

Kes on endale parema palga välja võidelnud, püsivad pikki aastaid ametis nagu raudnaelad. Samas ütlevad oma alluvatele neid koondades, et inimene ei tohigi ühele kohale pidama jääda. Ja koha hoidmiseks ei tule Eesti väiksuse tõttu kahjuks mitte ennast või oma ettevõtmist arendada ja olla innovatiivne, vaid olla „oma mees“, seda näitavad ka personalifirmade uuringud, et võtmesõnad on „oskus suhelda“ ja „sobida meeskonda“.

Milles seisneb süsteemitute ja läbipaistmatute palkade kättemaks, loe tänase Äripäeva paberväljaandest.