Allikmaa ja Kaljuveer platsilt minema!

Saab vastu väita, et alati ei pea lahendused olema nii mustvalged ja konfliktid lõppema ametist lahkumisega. Lahenduseks võib olla ka osapoolte leppimine ning koostöö jätkamine. Just seda näib soovivat ERRi nõukogu, mille liikmed võivad tuua näiteks Postimehes hiljuti toimunu.

Eelmise aasta lõpus asus Postimehe vastutava väljaandja ja peatoimetaja ametisse Mart Luik (kuulub ka ERRi nõukogusse). Ta kääris kohe käised üles ning asus muutusi ellu viima – vahetas inimesi välja, soovis muuta seniste keskastmejuhtide vastutusvaldkondi. Nii mõnelegi Postimehe ajakirjanikule tundus, et  elevant on pääsenud portselanipoodi.

Mulle on öeldud, et osa ajakirjanikest otsustas seepeale saata oma saadiku suuromaniku jutule. Tulemuseks on see, et Luik suruti Postimehe vanadesse raamidesse tagasi. Ta pidi taanduma peatoimetaja kohalt ning leppima sellega, et peatoimetajaks tagasi saanud Merit Kopli otsustab toimetuse koosseisude ja eelarvete üle.

Postimehes toimunuga võrdlus ei ole aga ERRi tüli kontekstis kohane. Esiteks pole sugugi veel selge, kas Luige tiibade kärpimine tuleb ikka Postimehele kasuks. Teisalt olid kahes meediaorganisatsioonis tekkinud pingete põhjused erinevad. Luik ei lähtunud muudatuste tegemisel välisest survest. 

Meediaorganisatsiooni juhi usaldusväärsus kaob kiiresti, kui ta unustab ära ühe olulise põhimõtte. Ta peab seisma oma töötajate eest ning kaitsma neid erinevate huvigruppide surve eest. Seda ka juhul, kui ta arvab, et kriitika ajakirjanike töö suhtes on põhjendatud. Allikmaa tõi Kaljuveeri vallandamise põhjenduseks aga selle, et ta ei taha kuulda tänavanurgal kohatud spordialaliidu esindajate kurtmist.Kui tänaval toimunud kohtumised lõppevad sporditoimetuse juhi vallandamisega, siis võib järgmisena juhtuda, et pärast sarnast kohtumist mõne erakonna peasekretäri või ettevõtlusorganisatsiooni esindajaga peavad ameti panema maha uudistetoimetuse või poliitikasaadete toimetuse juht.

Kompromiss ei toimi. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks ERR normaalselt edasi töötada, kui realiseerub nõukogu pakutud lahendus, et Allikmaa ja Kaljuveer leiaksid kompromissi ja jätkaksid sõbralikult koostööd. Seda sõbralikkust ju ei ole.

Seetõttu peangi parimaks lahenduseks, et Allikmaa lahkuks vabatahtlikult ega klammerduks enda kohale mõne ringhäälingu nõukogu liikme toel. Vabaks jäävale juhikohale tuleks konkursi abil leida uus inimene, kes ise valib sporditoimetusele uue juhi. Kui ta peab seda õigeks, siis võib ta ka Kaljuveeri ametisse tagasi palgata, kuid seda otsust ei tohiks tema eest teha keegi teine. Tema saab ka otsustada, kas kutsub meeskonda tagasi juhatuse liikme kohalt lahkuva Hanno Tombergi (muidugi kui Tomberg ise ei kandideeri edukalt ERRi uueks juhiks).

Riskantne oleks, kui Kaljuveer jääks pärast Allikmaa lahkumist sporditoimetuse juhiks automaatselt edasi. Sel juhul võime olla kindlad, et ta muutub veelgi immuunsemaks kriitika suhtes.

Inetuks muutunud ERRi juhtimiskriisil võib seega olla kaks positiivset tulemit. Ametist lahkub juhatuse esimees, kes ei ole saanud hakkama meediafirma juhtimisega, ning ametist lahkub ka sporditoimetuse juht, kes ametis jätkates saaks endale teatud puutumatuse ning suruks ERRi tõenäoliselt veelgi rohkem spordi ja eeskätt jalgpalli poole kaldu.