Erivajadusega tööotsijad tagareas

Uue töövõimereformiga on lähiajal tööturule tulemas tuhandeid potentsiaalseid uusi töötajaid. Siiski ei ole piiratud töövõimega inimesed praegu teiste tööotsijatega võrreldes samal stardijoonel. Nemad seovad alles garderoobis jooksujalanõude paelu kinni, kui teised juba stardipauku ootavad, et sobilike töökohtade poole liduma panna.

Paljud erivajadusega inimesed on seni olnud kodused, neil puudub teadmine, kuidas ja kust tööd otsima hakata. Lisaks mängib paljude puhul rolli madal enesehinnang ja suhtumine „Kes mind ikka tahab“, mistõttu jäetakse sobilikule töökohale kandideerimata.

Hiljuti pöördus minu poole pime noormees, kes palus abi endale erialase töö leidmisel. Panin üleskutse oma Facebooki lehele ning võtsin ühendust tuttavatega erinevatest organisatsioonidest. Tänaseks on see postitus saanud Facebookis ligi 300 jagamist, kuid vaatamata sellele on noormees senini tööta.

Nädalapäevad tagasi sain e-kirja endiselt kolleegilt, kes otsis tuttavale töökohta ja uuris, kas meie ettevõttel ei ole ratastoolis töötajale sobivat tööd pakkuda. Mõni päev hiljem sain kõne endiselt koostööpartnerilt, et tal on üks tuttava tuttav erivajadusega mees tööd otsimas ning et kas meil oleks talle Pärnus midagi pakkuda.

Kuigi veel praegugi on mitmed tööandjad puudega töötajate värbamise osas pigem äraootaval seisukohal, on ka neid, kes oleksid valmis neile kohe tööd pakkuma. Valmisolekust üksi aga ei piisa. Suurim probleem on selles, kuidas jõuda erivajadusega tööotsijateni. Ehk siis piltlikult öeldes on turgu mõlemalt poolt, aga turuplats, kus huvitatud pooled kokku võiksid saada, puudub. Miks mitte luua üleminekuperioodiks näiteks mõne värbamisportaali juurde alamleht. Või siis korraldada värbamisüritus, kus osalevad tööandjad, kes on valmis erivajadusega inimestele tööd pakkuma.