Investor Toomas: mida õppisin turupaanika ajal?

Esmaspäevane müügilaine oli metsik – Dow Jonesi langus oli punktides mõõdetuna ajaloo suurim. USA turg elas üle nelja aasta suurima protsentuaalse kukkumise. Ka teisipäeval kõikusid turud märkimisväärselt, aga kolmapäeval näitasid juba väga head minekut. USA indeksite tõus oli omakorda nelja aasta suurim. Tekib küsimus, kas aktsiad taastuvad või on see n-ö surnud kassi põrge.

Esiteks tahan öelda, et ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea, kas see on surnud kassi põrge või tõuseb pull tuhast ja paneb uue hooga edasi. Äkki alustab Föderaalreserv uue rahatrüki vooruga, et turgusid päästa? Ehk ei olegi Hiina olukord nii hull ja turg peseb lihtsalt spekulante välja? On ju sealne majanduskasv 7 protsendi juures, millest teised suuremad riigid ainult unistavad.

See on pimeduses kompimine. Sellegi poolest saab esile tuua mõned asjad, mis võiks investoritel aidata eelkõige paanikat ja ebaratsionaalseid emotsioone vältida.

USA aktsiad on kallid

Jah, USA aktsiaturg on paljusid indikaatoreid vaadates jätkuvalt ülehinnatud. Lugesin eile MarketWatchi kolumnisti Brett Arendsi arvamust, kus ta ütles, et ostis just USA aktsiaid. Mulle tuli see üllatusena – jälgin, mida ta kirjutab, ja ta on pidevalt viidanud asjaolule, et USA aktsiad on ajaloolises perspektiivis kallid.

Ta juhtis tähelepanu aga legendaarse investori Peter Lynchi mõtlemapanevale ütlusele, et krahhi oodates on inimesed raha kaotanud tunduvalt rohkem kui krahhi endaga. Arendsi hinnangul võiks USA aktsiaturud pakkuda pikemas perspektiivis ajaloolise keskmisega võrreldes pigem vähem tootlust, kuskil 4-6 protsenti. Arvestades, kui raske on praegu turgudel leida investeerimisvõimalusi, siis olen nõus ka pikaajaliselt väiksema tootlusega.

Oleksin peaaegu paanikaga kaasa läinud

Reedel, kui hakkas aktsiaturgude langus, mõtlesin, et ei paanitse ja ootan kuni olukord hakkab selginema. Esmaspäeval oleksin aga peaaegu isegi emotsioonide ajel kiirustatud otsuseid teinud.

Kaalusin paanika haripunktis paljude aktsiate osalist müüki, näiteks Apple’i. Tõenäoliselt oleks Apple’i müügihinnaks kujunenud turu avanemisel 99 dollarit aktsia kohta. Võtsin aga lõuna, rahunesin ja mõtlesin järele, mis on minu pikaajaline strateegia. Selle põhjal tegin ka otsuseid.

Arvan, et iga investor peaks paanikasituatsioonis sama tegema. Langusprotsente tuleb vaadata tuimalt, külma närviga. Neljapäevase seisuga kaupleb Apple’i aktsia 110 dollari juures.

Hoidun tehingutest emotsioonide ajel

Tõsi, kui turg kukub edasi, ehk tundub paari kuu pärast 99 dollarit väga hea müügihind? Jällegi, tegemist on spekulatsiooniga. Kui hakata spekuleerima, täidavad pikaajalised investorid kukruid eelkõige kauplejatel, kellele on kriis elu võimalus. Mul on hea meel, et ma ei läinud karjaefektiga kaasa. Olen endale lubanud, et hoian end tagasi emotsioonide ajel aktsiate ostmisest ja müümisest ning ei loobu väärtpaberitest, mille hind langeb, kuid potentsiaal säilib.

Otsustasin portfellis teha hoopis ratsionaalse otsuse – maandasin Burberry ja ABB müügiga Hiina riski. Samuti tahtsin, et aktsiate osakaal portfellis oleks protsentuaalselt väiksem. Riskide maandamiseks tuli ohvrid leida.

Tegin veel ühe otsuse – kui turud hakkavad uuesti langema, lasen emotsioonidel möllata kuni pea selgeks tõmbab. Suurema languse puhul hakkan tõenäoliselt aktsiaid vaikselt juurde ostma. Õnneks on mul praegu vaba raha piisavalt ja olen ostuks valmis.