Kuidas ma megatrendi maha magasin
Oma portfelli aktsiad on kõige armsamad, aga siis on veel need teised, mis sai omal ajal käest lastud.
Pika jälgimisnimekirja puudus on see, et pole aega kõikidele aktsiatele ühesugust tähelepanu pöörata – ikka jääb mõni vaeslapseks. Teisalt on pikk nimekiri hea ka – saab testida oma investeerimisteese ja vaadata, mis oleks olnud, kui…
Ei mõistnud hullust
Näiteks eelmise aasta kevadel soovitas lugeja Rainer mulle Suurbritannia sporditarvete müüja Sports Directi aktsiat. Tol hetkel julges ainult üks analüütik firmale ostusoovituse anda, sest ettevõtet tabas üks skandaal teise järel ja suurinvestorid nurisesid, et Sports Directi 100miljoniline ost USAs teeb rohkem kasu kui kahju.
Minule ei meeldinud lisaks neile skandaalidele ka see, et ettevõte dividende ei maksa. Kuid hoolimata kriisidest suutis ettevõte igal aastal tulu kasvatada.
Tegin veel ühe väikese vea: vaatasin mööda suurest trendist. Tõtt-öelda lausa kahest trendist. Pole minustki mööda läinud teadmine, et nüüd kuulub iga endast lugupidava ettevõtte motivatsioonipaketi sisse mingit sorti spordipakett – ehk sportimine makstakse kinni. Ikka tervise huvides, kuigi SEB pank avaldas alles uuringu, mille järgi näib tervisesport olevat Eestis terviserisk number üks. Tea, mis kirp meie rahvast närib, et minnakse kohe tugitoolist maratoni jooksma, selle asemel et asju mõõdukalt ja mõnuga võtta.
Igal juhul tähendab selline spordipakett ju, et tarvis läheb spordivarustust. Ja kui sul ikka on liikmelisus mõnes peenes klubis, siis ei saa sinna ka väljaveninud dressides minna, vaid tuleb paremad hilbud selga ajada.
Teine trend on vaat et huvitavamgi – spordiriietus on saanud kuidagi salongikõlbulikuks ja pressib peale nii kontorisse kui klubisse. Need on juba nagu üheksakümnendad, kus ilma Adi tossuta tänavale minna ei tasunud.
Mina laitsin eelmisel aastal Sports Directi maha, kuid Rainer ostis ja tagantjärele tarkusena võib öelda, et õigesti tegi: aastaga on aktsia Londoni börsil tõusnud vaat et 30 protsenti.
Uued plaanid silmapiiril
Teine lugu oli ühisrahastusega: küll soovitati mulle igasuguseid variante Ampler Bikesiga eesotsas, aga ma ei võtnud vedu. Ampler Bikesil on sestsaadik kenasti läinud.
Siin sai saatuslikuks vähene usaldus ühisrahastusvaldkonna vastu. Kuigi mõistusega saad aru, et mis see börski muu on, kui suurem ja võimsam ühisrahastus. Aga ei tõusnud käsi rahakotiraudu avama, sest sealne elu tundus liialt ebaselge.
Suurte ettevõtetega on selge, et aktsia võib kukkuda, aga kui on väärt investeerimistees, siis küll see varsti jälle tõuseb. Ühisrahastusega on see risk ikka jupp maad teine, lisaks ka vähene likviidsus – eks sa proovi projektidest enne tähtaega väljuda.
Kuid minevikutrendidesse ei saa kinni jääda, nina tuleb tuleviku poole pöörata. Sellepärast püüangi praegu sotti saada arenevate turgude võimalustest ja loodan mõnda head megatrendi tabada.