Rahatarkuse vabadus löögi all — mina tahan ka edaspidi suukorvi varnas hoida
Panin eile korraks aktsiagraafikud kinni ja läksin riigikokku. Mitte selleks, et riigi eelarvet paika panna, vaid et kuulata ja arutleda selle üle, kas rahatarkusest rääkimine on varsti sama ohtlik kui ilma loata investeerimisnõu andmine ämmale.
Finantsinspektsioon valmistab ette mõjuisikute heade tavade dokumendi uut versiooni, kus ühe olulisema muudatusena kohendatakse kriteeriumi “kuulaja tajumine”.
Finantsinspektsioon koostab heade ja halbade tavade raamistikku rahatarkust jagavatele mõjuisikutele. Tuntud investorite hinnangul on ettepanek aga paisutatud üle võlli ning seda järgides pole enam võimalik nõu andagi.
Kui finantsinspektsioon kutsus portsu mõjuisikuid ja minu kui “vana kooli” investori ühte ruumi, käis mul esimesena peast läbi, et kas tõesti olen kuskil libastunud. Sain kinnituse, et olen endale reeglid õigesti kehtestanud.
Kinnisvara on Eesti investori jaoks üks tuttavamaid viise vara kasvatamiseks. Korter on käegakatsutav, selle väärtust on lihtne mõtestada ning igakuine üür loob nähtava rahavoo. Viimastel aastatel on selle kõrvale kerkinud järjest enam kohalikke ettevõtete võlakirju, mis võivad samuti pakkuda regulaarset tulu, kuid nõuavad investorilt märksa vähem igapäevast haldamist.