Kvoot täis ja ukrainlased lisaks!

Sel nädalal kirjutas sisserände vältimatusest Eestile tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar, kes teeb puust ette ja punaseks: tööjõupuudus ei ole probleem, mis ise ennast ära lahendaks. Tööealiste inimeste arv väheneb aastas 6350 inimese võrra ja pensioniealiste hulk suureneb 3400 inimese võrra. Isegi kui suudame tööealiste osakaalu elanikkonnas paari protsendi võrra suurendada, jääb meil siiski igal aastal puudu keskmiselt 5000 inimest. Tamsar leiab, et sellest “elevandist elutoas” on poliitikud lubamatult kaua pingsalt mööda vaadanud – hoolimata sellest, et nimetatud arvud on neile hästi teada.

Tamsari sõnastatud ootusi valitsusele jagab Äripäev täiel määral. Esiteks, valitsus peab selgelt välja ütlema: meil on vaja inimesi, kes tahavad tööd teha – ja nad on siin teretulnud. Senine ebalev ja ebakonkreetne hoiak on olnud põhjustatud populistlikust murest oma reitingute pärast, mida oleme korduvalt tauninud.

Teiseks, valitsus peab tagama, et Eestisse oleks ka päriselt võimalik tööle tulla. Hiljuti tekitas palju emotsioone Albaania perekonna lugu Postimehes, mis tõi avalikkuse ette, et Eesti riik kavatseb välja saata Vaos elava perekonna, kes tahaks Eestis elada ja töötada ja kus kasvavad lapsed oskavad eesti keelt. Peaminister Taavi Rõivas sai särada, kinnitades, et keegi ei saada seda peret välja – aga kummalisel kombel ei öelnud ükski asja menetlev ametnik sellele perele enne, et nad võiksid seni täidetud paberite asemel täita ühed teised. Mis suurendaks oluliselt Eestisse jäämise tõenäosust seaduse raamides – ilma isegi inimlikku aspekti arvesse võtmata. Kuigi, olgem ausad, inimlikus aspektis on Eestil väga palju arenguruumi.

Kolmandaks, Eestis võiks olla maailma parim ettevõtluskeskkond, et ettevõtlikud inimesed tõesti tahaksid Eestisse tulla ja siia jääda.

Et ühtki pagulast pole saabunud, on häbiasi

Sõja jalust põgenevatele ukrainlastele abikätt ulatades mõtleksime ühtlasi ikka ka iseendale. Ukrainlaste eelistamine oleks ka pragmaatiline samm. See aga tähenda, et peaksime pagulaskvoodi uuesti kõne alla võtma. Kvoot tuleb täis võtta, see on klaar. Ja miks mitte üle sellegi. Tõsiasi, et kogu kisast ja kärast hoolimata pole Eestisse siiani saabunud mitte ainsamatki pagulast, ei tee Eestile au. Jah, riikidevaheline koostöö pagulaste dokumentide ja tausta asjus võiks olla palju parem, aga kellegi teise kehvalt tehtud töö ei saa olla meie eneseõigustus.