Vigade paranduse eest pole keretäit vaja

Vastne koalitsioon on saanud piki päid ja jalgu kobareelnõuga kiirustamise eest. Kriitika on olnud õigustatud, aga mõningad tunnustavad sõnad on seni ajakirjanduses jäänud ütlemata.

Äripäeva meelest on hea, et vastne valitsus oma vigu tunnistab ja neid parandada püüab. Kandev etteheide Reformierakonna juhitavatele valitsustele on ju olnud tagasiside mittearvestamine ja teerullipoliitika elluviimine. Nüüd võtab valitsus kriitikat kuulda, aga millegipärast see ikka ei kõlba. Leitakse hoopis, et ilmselt ei tea valitsus, mida ta üldse tahab, ei saa asjadest aru ja sahmib niisama siia-sinna.

Automaksu väljavõtmine maksukobarast edasiseks arutamiseks ja täpsustamiseks, kokkuvõttes paremaks tegemiseks on ­õige samm. Äripäev kirjutas viimati juhtkirjas, et tõenäoliselt nähakse automaksust loodetavat tulu sama palju kui oma kõrvu, sest omanikuvahetust – millega riigilõivu tasumine esialgse plaani kohaselt seotud olnuks – ei ole otseselt kohustuslik autoregistrikeskuses fikseerida. Suur osa kor­rakuulekaid kodanikke seda ilmselt ikkagi teeks, aga kui see tähendab märkimisväärset väljaminekut, siis suureneb kindlasti kiusatus see tegemata jätta.

Niisiis pole mõtet seaduseks kirjutada muudatust, mis päriselt tööle ei hakka. Samuti pole mõtet teha sellist seadust, mis ajab ülearu tigedaks kõik need, keda see puudutab.

Automaks on värskest maksukobarast vahest kriitikat pälvinud enim – ja seda põhjusega. Esiteks pole valitsusel olnud selget ettekujutust, mida üldse maksustada, kas auto võimsust või heitmeid (alguses otsustati maksustada esimesest ja siis jälle teist); teiseks on olnud läbi mõtlemata plaan, kuidas plaanitav maks laekuma panna, ning muudki detailid.

14 miljonit eurot lisatulu, mis riigieelarvesse automaksu laekumisest plaanitud, on muidugi väike summa – eriti võrreldes selle lärmi kõvadusega, mis maksu ümber löödud. Ent inimestele, keda see või teine maksumuudatus isiklikult puudutab, on kahtlemata oluline, et muudatuse vajalikkus, eriti kui see rahakotti augu lööb, oleks argumenteeritud, mõistetav ja tunduks ka õiglane.

Sellist olukorda, kus kõik maksud kõigile õiglased tunduvad, ei ole loomulikult võimalik saavutada. Kuid ­automaks oli tõepoolest üks verivärske maksukobara tooremaid osi. Neid on uue valitsuse maksuplaanis teisigi, näiteks stabiilsete dividendimaksjate maksusoodustus. See riigieelarvesse eeldatavalt juba oluliselt suuremat tulu tooma kavandatud muudatus ei ole aga kõnealuse maksukobara osa.

Sammu tagasi astus koalitsioon juba ka ühisdeklaratsioonide asjus, mis kavatseti esimese hooga otsemaid ajaloo prügikasti saata. Abikaasade tulusid ei käsitleta küll ikkagi enam ühisena, kuid laste huviringide, koolituskulude ja eluasemelaenuga seotud mahaarvamised jäävad alles.

Kõiki huvigruppide soove täita pole muidugi võimalik mitte ühelgi valitsusel. Seega tuleb Keskerakonnagi valitsusel lõpuks ikkagi otsused ära teha ja neid põhjendada. Et see käib opositsiooni sattunud endise valitsuspartei parastava huilgamise saatel, on paratamatu.

Kui lõpuks saab maksumuudatustest kokku mõtestatud tervik, millest paistab välja ka mõni suurem plaan kui vaid pelk riigieelarve täitmine, siis saab hakata tibusid lugema. Sinna on praegu veel üksjagu maad minna.