Metsaraadaja kannatused: Talpseppade õpikunäide

“Lähikuudel ootan, et turud mõistaksid mõnda väga paljudest riskidest või et need riskid avalduksid,” kirjutab Mikk Talpsepp Etalon Varahalduse kuukommentaaris. “Näiteks oli mulle üllatus, et turge ei ole siiamaani huvitanud see, et…”

Sõnakuulmatud turud pole aga siiamaani kahjuks asjadest õigesti aru saanud ja vendade Talpseppade investeerimisettevõte on pöörases miinuses: viimasel kuul –31,95%. Võib-olla saavad sõnakuulmatud turud ükskord asjadest õigesti, see tähendab Talpseppade moodi aru. Aga võib-olla ei saa ka.

Äripäeva meelest on Etalon Varahalduse käekäik investeerimise õpikunäide, millega tasub tutvust teha kõigil, kes lähevad finantsturgudele suurt kala püüdma. Seda isegi hoolimata tõsiasjast, et ettevõtte varade maht on kõigest 2 miljonit eurot ning sinna on oma raha pannud vaid ligikaudu 70 inimest. Etaloni teekonna jälgimine annab hea ettekujutuse investeerimise olemusest ja tuletab meelde kõige tähtsamaid põhitõdesid – mis kummatigi lähevad meelest ära kõige kergemini.

Esiteks, oma raha kasvamise või kahanemise eest vastutab esmajoones ikkagi investor ise, mitte see, kelle kätte on ta oma raha kasvamise usaldanud. Mitte et investeerimisettevõttel, fondil, mis tahes muul mingit vastutust ei oleks. Ent lõpuks vastutab oma naha ja karvadega ikkagi see, kes raha turule viis.

Teiseks: risk on investeerimise pärisosa. Mida suuremat tootlust minnakse püüdma, seda suuremateks kaotusteks tuleb valmis olla. Investor peab alati olema valmis selleks, et ta kaotab kogu investeeringusse pandud summa.

Kolmandaks: kes liiga ahneks läheb, leiab ennast varem või hiljem lõhkise küna ees. Munade jaotamine eri korvidesse on kõige käepärasem viis riske hajutada.Viimaks: kui miski lubab lõpmatut kasvu ja kiiret rikastumist, olete sattunud pettuse ohvriks.

Vendade Talpseppade kiituseks tuleb öelda, et nad pole võltslubadusi mitte kunagi andnud. Vastupidi, nad on algusest peale kinnitanud, et riskid on suured ja investorid võivad kogu oma raha kaotada. Nad on truult iga kuu oma käekäigust aru andnud ja põhjendanud, miks nad teevad nii ja mitte teisiti. Nad on täies rahus talunud kõiki nende suunas lendu lastud kriitikanooli – neid on olnud palju ja nii mõnigi on olnud päris mürgine – ning jäänud truuks valitud strateegiale.

Mikk Talpsepp meenutab negatiivsetele stsenaariumitele panustamise kire poolest suuresti Eesti kinodeski näidatud filmi “The Big Short” (“Suur vale”) peategelast, kellesse mõnel kriitilisel hetkel peale tema enda veel vaevalt keegi uskus, kuid kelle meelekindlus lõpuks mõõtmatult rikkaks meheks tegi (mitte et sellest lõpuks teab kui palju rõõmu oleks olnud).

Kuidas lõpeb Etaloni sõit, ei tea praegu keegi. Küll aga on Talpsepad märganud, et turul on nõudlust ka konservatiivsemate rahapaigutusvõimaluste järele, ja neid kavatsevad vennad pakkuma hakata.

Irvhammastel on muidugi hea õiendada, et kui ühes ahjus raha ära põleb, eks siis tulegi selline ahi ehitada, kus nii kergesti põlema ei lähe ja otseteed korstnasse ei lenda. Muidugi võib igaüks globaalsel turul investeerida, kuhu aga tahab: terve ilm on lahti. Aga tegelikult on hea, et keegi sellel võssakasvanud, st vähe võimalusi pakkuval Eesti turul nii kirglikult sihte lahti raiub.