- OMX Baltic0,18%318,88
- OMX Riga0,02%882,87
- OMX Tallinn0,08%2 126,79
- OMX Vilnius0,58%1 455,89
- S&P 5001,46%7 365,12
- DOW 301,24%49 910,59
- Nasdaq 2,02%25 838,94
- FTSE 100−0,53%10 383,63
- Nikkei 2255,58%62 833,84
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%87,85
- OMX Baltic0,18%318,88
- OMX Riga0,02%882,87
- OMX Tallinn0,08%2 126,79
- OMX Vilnius0,58%1 455,89
- S&P 5001,46%7 365,12
- DOW 301,24%49 910,59
- Nasdaq 2,02%25 838,94
- FTSE 100−0,53%10 383,63
- Nikkei 2255,58%62 833,84
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,85
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%87,85
Väiketankla, mida hoiab pererahva visadus. „Kõik mõtlevad, et kütuseäri on kullaauk. Ei ole.“
Juba 30 aastat tanklat pidanud perekond disainis oma ärile tehisaru abil esimest korda logo, aga hot dog’e ja pirukaid ei kavatse veel müüma hakata.
Loe AI kokkuvõtet
Tartumaal Maarja-Magdaleenas asuv väike tankla Minibarrel, mida juhivad Aare Kont ja Maia Ojamaa, on tegutsenud juba 30 aastat. Hiljuti said nad tehisintellekti abil loodud logo, mis on saanud positiivse vastuvõtu. Tankla pakub klientidele lisaks kütusele mulda, väetisi ja muid igapäevatarbeid, kuid mitte klassikalisi tanklasnäkke. Äri on püsinud isiklike ohverduste ja visadusega, hoolimata hinnasõdadest, kus Neste müüb kütust odavamalt. Aare ja Maia loodavad, et ehk noorim poeg võtab kunagi pereettevõtte üle. "Kõik mõtlevad, et kütuseäri on kullaauk, aga ei ole," sõnab Aare.
Tartumaal Maarja-Magdaleenas tegutseb juba 30 aastat väike tankla. Selle eestvedajad Aare Kont ja Maia Ojamaa räägivad, et oma näo sai äri alles hiljaaegu – tänu tehisarule. “Mis firma me selline oleme – meil pole logogi!” mõtlesid nad pärast kolme kümnendit ilma logota toimetamist. Seejärel toksisid käsu masinasse, mis joonistas punases kirjas kütusetünni, kõrval tankla nimi Minibarrel.
AI kasutamise mõtet tutvustas neile Soomes elav lapselaps, kes klõpsas oma kassist foto ja lasi tehisarul selle multifilmi stiilis ümber teha. See avaldas muljet. Maia ja Aare olid küll üritanud varem ise paberil logo disainida, aga AI tegi selle töö nüüd ära. „Meile meeldis kohe esimene idee, nii mõnus ja minimalistlik,“ räägib Aare. Plaan on lisada logo nii arvetele kui ka ühel heal päeval maja peale.
Minibarreli visiitkaardiks on siiani olnud pererahvas ise.
Autojuhist sai tankla peremees
Maarja-Magdaleena väiketankla juured ulatuvad nõukogude aega, mil tankla loodi teenindama suurt Saadjärve kolhoosi. Kui Aare Kont Vene sõjaväest tagasi tuli, läks ta tanklasse autojuhina tööle. Tsisterniga Gaz 53, millega ta tollal põldudele kütust vedas, seisab tänini tagahoovis suure kase all.
Kuna Aare oli kohalik mees, pakuti süsteemi lagunedes just temale võimalust koht üle võtta. Ta meenutab, kuidas üks sõber, kes samuti tanklat pidas, soovitas: mis sa niisama, tee oma firma. Nii sündiski 1993. aastal AS Barrel, millega Kont jätkas tankla pidamist.
Kolm aastat hiljem vormistas ta ettevõtte ümber osaühinguks. Kuna pealinnas tegutses juba samanimeline firma, tuli nime muuta. Barrel jäi siiski aluseks – nafta mõõtühik tundus paslik ja see nimi meeldis talle. „Mõtlesingi väikse lisana ette Mini. Ma olen ka niisugune väike tegija,“ ütleb Aare.
Kolmapäeva varalõunal tangib üks naisterahvas Minibarreli väikese putka ees autot. Kui arved klaaritud, tõstab ta autosse ka paar kotti mulda. Juttu tehes selgub, et ta on olnud nende klient juba äri algusaegadest peale.
Naine räägib, et pole kaalunud kunagi mõnes teises tanklas tankimist. Kuigi võiks ju Jõgevalt või Tartust kütust võtta, eelistab ta alati Minibarrelit. „Kõik vajalik on olemas, maksta saab nii kaardiga kui sularahas, vajadusel ka triibu peale,“ räägib ta.
Kõik vajalik on olemas, maksta saab nii kaardiga kui sularahas, vajadusel ka triibu peale.
Minibarreli elupõline klient
Mulda ostab ta siit sageli, siis ei pea kusagilt linnast vedama. Konkreetsema soovi korral ütleb otse Aarele, mida on tal tarvis. Praegu näiteks ootab talvise klaasipesu tellimust.
Tankla kassapidaja on parasjagu Aare elukaaslane Maia. Minibarreli kiosk-kontoris on kodune õhkkond. Lauanurka on pandud väike teler, kust jookseb ETV, just lõppeb „Õnne 13 “ kordus. Laual seisab kalkulaator, sahtlites on arvepidamise kaustikud.
Maia räägib, et on aastaid vaadanud, et ehk ostaks korraliku kassasüsteemi, aga see on üle jõu käinud. „Siis peaksime putka kinni ka panema,“ naljatleb ta.
Aare lisab, et ainult kütusemüügiga äri ellu ei jääks. Sellepärast pakuvad nad kõike, mida maal elav inimene võiks vajada: mulda, väetist, kohvi, maiustusi, suitsu. Kui kioskiaknast sisse piiluda, näeb seina, mis on paksult täis veel erinevaid tarbekaupu. Mõõdulint, rotimürk, aiakäärid, kojamehed ja palju muudki. „Igale asjale leidub kunagi ostja,“ usub ta.
Tanklaklassikat, hot doge ja pirukaid Minibarrel ei müü. Maia ja Aare räägivad, et see tähendaks juba suuremat laiendust ja söögikoha nõuetele vastamist. Suurim unistus on hoopis välisfassaad korda teha ja uus logo uhkelt majale kinnitada. „Kõik mõtlevad, et kütuseäri on kullaauk,“ sõnab Aare. „Ei ole.“
Töötajaskond on neil väike. Kolmas töötaja on kohalik proua Virve, kes hiljuti tähistas oma 75. sünnipäeva. „Hästi tubli, hästi kohusetundlik,“ kiidavad Aare ja Maia. Kolmekesi on nad siiani hakkama saanud.
Hinnasõda avaldab survet
Aare ütleb, et on alati teiste hindadel silma peal hoidnud ja ise vastavalt korrigeerinud. Enamasti on neil õnnestunud hoida hind suurtest kettidest, näiteks Terminalist, soodsam. Praegu on aga vastupidi: hulgihind on kõrgem kui kettide jaehind ning seetõttu tuleb müüa kütust kallimalt. „Kui mulle pakuti bensiini hulgi 1.42ga, siis Neste müüs ise 1.409ga,“ selgitab ta. „Sellisel juhul ei saa mina ju hinda alla lasta.“ Samas terendab lootus: uus partii peaks tulema soodsama sisseostuhinnaga ja ehk saab hinda pisut korrigeerida.
Aare rõõmustab, et püsikliendid on hinnaerinevusele vaatamata truuks jäänud. Mõned neist elavad kaugemal ja võiksid tankida ükskõik millises ketis, kuid eelistavad ikka tuttavat Minibarrelit ning tangivad seal paagi täis näiteks siis, kui tulevad vanavanemaid külastama.
Äri on neil kulgenud aastaid ilma suuremate kriisideta. „Näpud põhjas ei ole olnud,“ ütleb Maia. Samas üles-alla kõikumisi tuleb ikka ette. Näiteks möödunud aastal jäi kasum varasemast väiksemaks – hinnasõda ja kütuseturu kõikumised andsid tunda. Tulevaks aastaks tundub kasum jälle taastuvat. „See aasta on ilusam olnud,“ sõnab ta.
Aare plaan on olnud algusest peale oma näoga äri ajada. Korra Minibarreli algusaegadel käis läbi üks tundmatu firma ja uuris võimalust tankla üle võtta. Vestlus jäi aga lühikeseks. Pärast seda pole rohkem kosilasi käinud.
Samas räägivad Aare ja Maia, et see kõik on tulnud ohverdustega. Laia elu pole nad saanud omale lubada, sest tanklaäri nõuab täielikku pühendumist. Suuremad ja kaugemad reisid on jäänud tegemata. „See osa on nagu mööda läinud,“ muigab Aare. Küllap jõuab pensionieas reisimist ette võtta, loodavad nad.
Mis saab tulevikus Minibarrelist? Aare tunnistab, et pole sellele veel tõsiselt mõelnud. Kaks vanemat last on kolinud Soome ja oma elu seal sisse seadnud. Südamepõhjas loodab ta siiski, et ehk noorim poeg võtab äri üle. Seni aga pole tanklaäri gümnaasiumiealist noormeest köitnud. Aare räägib, et kutsub teda vahel appi voolikut vedama ja kütust vastu võtma, kuid poega tõmbab rohkem IT-valdkond.
Kohalik muuseum
Õuel seisab ka vana kütuseauto, mis pärineb ajast, kui Aare alles alustas. 1980. aastate lõpus, kui ta Vene sõjaväest tuli, anti talle uus tsisternauto ja ta hakkas ise kütust põldudele mahutitesse vedama. Selle autoga käis töö aastaid. Hiljem tulid karmimad nõuded, kütusefirmad hakkasid ise kaupa kohale tooma ja vana tsisternauto jäi suure kase alla seisma.
Ka kolhoosiaegsed mahutid on tänini tankla taga alles. Osas suvine, teistes talvine kütus, et segi ei läheks.
Kolhoosiaja lõpus, kui turvasüsteeme veel polnud, juhtus aga üks vargus. Aare märkas platsil, et ühe mahuti alla oli puuritud auk. Kütust oli välja lastud, kuid mitte täitsa põhjani. Ava oli puupunniga suletud.
Hiljem paigaldati turvasüsteemid ning Minibarrel on nüüd ööpäev läbi valve all. Kaamerapilt jookseb koju ja telefoni, iga liikumise peale tuleb sõnum. Enamasti pole süüdlased vargad, vaid rändavad rebased või naabri kass, kes häire käima ajab.
Nii ongi Aare korraga tanklapidaja, vahel müüja ja veel turvamees ka. Ja miks mitte ka muuseumipidaja.
Üks vana tankur on platsil alles. Aare mäletab eredalt, kuidas umbes seitse-kaheksa aastat tagasi sattus Minibarrel filmitudengite lühifilmi võttepaigaks. Tudengid vajasid ühe tankimisstseeni jaoks just sellist nõukogudeaegset õhustikku ja olid nad kuidagi üles leidnud. „Õu oli rahvast täis, kaamerad püsti ja tagumise tankuri juurde veeres üks suur lahtine Ameerika auto. See oli päris vahva,“ sõnab ta.
Aare jutustab, kuidas üks kohaliku kandi naisterahvas, keda kutsuti kirjanikuprouaks, käis sageli tankimas ja märkas, et Minibarrelis hoitakse alles vanu tööriistu ja masinaid. Ta ütles, et kui juba sellised vanad asjad meeldivad, siis neil kodus vedeleb üks vana külvik, mis jääb jalgu, aga on ilus ja korralik. Nii kutsus ta Aare ja Maia külla ning kinkis neile külviku. Kaasa anti veel ühed vedruäkked. Aare tõi need ära ja pani tankla platsile tallele. Tema sõnul võib see mõne silmis näida kolavärgina, aga tegelikult on see tanklaklientide jaoks nagu väike muuseum.
Hetkel kuum
Intervjuu kolme personaalkokaga
Podcastid
Enimloetud
5
Viimased uudised
Tagasi Äripäeva esilehele