Keelenõudeid tuleb leevendada

Maxima müüja eesti keele oskamatusest alanud skandaalis on lootusetult segamini läinud kaks asja: professionaalse suhtlemise oskus ja keelenõuete karmistamise või leevendamise vajadus. Esimese puudust ei õigust miski: ebaviisakus ja ebaprofessionaalsus võisid olla ka Maximale küllaldane põhjus selle töötaja teenetest loobuda.

Ent keelenõudeid ei tule mitte karmistada, nagu avalikus ruumi on jõuliselt nõutud, vaid hoopis leevendada. Poemüüja ei pea oskama eesti keeles sujuvalt arutleda igapäevaelu teemade üle, anda edasi filmi või kirjandusteose sisu ning oskama kirjeldada muljeid, mis tal teost lugedes või vaadates tekkisid.

Seda kõike aga nõuab keeletase B1, mida seadus poemüüjatele ette näeb. Poemüüjalt eeldatakse, et ta valdab seda sõnavara, mis tal konkreetselt oma töös tarvis läheb – ja loomulikult seda, et ta oleks professionaalne teenindaja. Tähtsam kui see, kas ta teab punapeedi eestikeelset nime, on see, et ta kauba ära see, et ta selle juurika ära tunneb ja kliendilt õige köögivilja eest raha sisse kasseerib. Mis keeles ta kodus pereliikmetega filmidest räägib, ei ole juba kundede asi.

Need, kes väidavad, et keeleoskus on midagi, milles ei saa mingeid mööndusi teha, vaatavad mööda laiematest probleemidest, mis Eesti ühiskonna ees seisavad. Piitsa ja jõuga ei saa kedagi eesti keelt õppima ja armastama panna, küll aga saab sellega need inimesed, kes küll keelt õppida tahavad, aga esialgu on kasinaid oskusi häbenevad või ka alahindavad, keele kasutamise juurest eemale peletada. Sund pole mitte kunagi mitte üheski asjas saavutanud seda tulemust, mida ta saavutada soovib.

Töökäte nappus on terav

Teiseks, töökäte nappus jaekaubanduses on terav probleem, nõnda nagu mitmes muuski sektoris. Seda ainuüksi suuremate palkadega ei lahenda. Osaliselt leevendab müüjate-teenindajate nappust iseteeninduskassade levik, aga seda päeva, mil müüjaid-teenindajaid üldse vaja ei ole, pole niipea oodata. Töötamise õigust ei peaks inimeselt võtma, ja kui mõni tunneb ennast tõesti riivatuna selle pärast, et müüja keeleoskus tema standardile ei vasta, siis saab ju minna teise kassasse või valida iseteeninduse võimaluse.

Kahtlemata on ameteid, kus keeleoskus on olulisem kui mõnes teises. Näiteks arsti juures võiks inimene emakeeles hakkama saada, et ta spetsiifilise tervisemure kirjeldamisega hätta ei jääks ja lõpuks ikka õiget ravi saaks. Selles valdkonnas on aga probleem tihtilugu hoopis vastupidine: Eestis elaval ja töötaval välismaalasel võib vahel olla keerulisem leida tohtrit, kes teda inglise keele vahendusel aidata oskaks.Mis aga puudub nendesse samadesse Maxima müüjatesse, siis tööjõupuudus sunnib neid varsti sisse tooma hoopiski kaugemalt. Kas on tõesti mõtet inimest seni tööturult eemal hoida, kuni ta praeguste seadustega nõutava keeletaseme omandab? Muidugi mitte. Mida kiiremini kas suunatud või suunamata migratsiooni korras inimene siin tööturule siseneb, seda parem.

Ja selle pärast on mõistlik keelenõuded üle vaadata. Ülearune rigoroossus ei tule üheski asjas kasuks. Kes tahab keelt õppida, saab selle tööl käies kiiremini selgeks. Ja igas ametis ei ole tingimata tarvis osata oma mõtteid ja tundeid pretsiisselt väljendada. Aitab, kui lihtsama ja peamisega maha saadakse.