Kohtutäiturite arvukus vajab reguleerimist

Kuna inimesed on muutunud järjest seaduskuulekamaks ning nende maksekäitumine aastate jooksul paranenud, on kohtutäiturite tööpõld viimase viie aasta jooksul pea veerandi võrra kokku kuivanud. Täiturite jaoks muudab olukorra veelgi keerulisemaks aasta algul kehtima hakanud seadusemuudatus, mis kärpis kohtutäiturite põhjendamatult kõrgeid tasusid. Täiturite sissetuleku pärast muretsev justiitsministeerium on asunud ette valmistama seaduseelnõu, mis peaks täituritele sissetulekuallikaid juurde tekitama.

Äripäev leiab, et riik võiks muretseda pigem kohtutäiturite töö kvaliteedi, mitte nende sissetuleku suuruse pärast. Kui kõigile tööd ei jätku, pole järelikult nii palju täitureid vaja.

Eestis on kohtutäitur alates 2001. aastast veider hübriid avalikust teenistujast ja erattevõtjast. Täiturid on riigi nimetatud, kuid tegutsevad sisuliselt ettevõtjana. Eestis tegutseb 46 kohtutäiturit, kes kõik peavad mitme töötajaga bürood.

Vabakutselised kohtutäiturid majandavad end võlgnikelt nõutavate tasude arvel ise, riik ei maksa täiturile palka ega vastuta tema tegevuse eest. Täiturite tegevuse üle korraldab riiklikku järelevalvet justiitsminister.

Kui tegemist oleks tavaliste eraettevõtjatega, ei oleks põhjust täiturite sissetuleku pärast liialt muretseda. Kui tööd jääb vähemaks ja enam kõigile täitureile ei jätku, sunnib konkurents nõrgemaid kas liituma või tegevusala vahetama. Kuna tegu on riigi nimetatud vabakutseliste avalike teenistujatega, siis selline tururegulatsioon ei toimi ning täiturite arvukus jääb justiitsministeeriumi reguleerida. Täiturite arvu vähendamise asemel otsib ministeerium neile aga täiendavaid sissetulekuallikaid.

Seda on põhjendatud võimalike majanduskonjunktuuri muutustega ja tulevikus ootamatult kasvava vajadusega kohtutäiturite teenuste järele. Samuti ei ole ilmselt liiga lihtne teha otsust, keda võtta, keda jätta.

Mingi struktuuri kunstlik ülalpidamine üksnes seepärast, et “äkki tulevikus läheb vaja”, ei ole siiski mõistlik. Süsteem peab olema piisavalt paindlik, et kohaneda muutuvate oludega. Kui olemasolev süsteem sellist paindlikkust ei võimalda, tuleb süsteemi muuta. Kohtutäituri amet ei tohiks olla karjääri lõppjaam – kui inimene sinna juba jõudnud on, siis võib ta seal rahulikult oma tööpäevade lõpuni tegutseda, muretsemata liialt muutuvate olude või töökoha kadumise pärast. Ükski tool ei tohi olla liiga kindel, see muudab sellel istuja mugavaks ja põhjendamatult enesekindlaks.

Seda on tegelikult näha ka kohtutäiturite puhul. Mitte alati ei ole kohtutäiturite teenus sellisel kõrgel tasemel, nagu me maksumaksjana avalikult teenuselt ootame. Nii mõnegi kohtutäituri suhtumine oma klienti on üleolev ning suhtlemine ebaviisakas. Nendega on pahatihti keeruline kontakti saada. Täiturid seaduste jõustajana peavad olema ise üdini seaduskuulekad, ometi on näiteid, kus tulemuste saavutamiseks täitemenetluses reegleid painutatakse.

Justiitsministeeriumil on kindlasti põhjust täiturite tegevuse üle ka sisulist järelevalvet teha ja kehtestada täiendavaid kvaliteedinõudeid. Täiturite arv ei peaks olema kivvi raiutud ning seda ühiskonnale paratamatult vajalikku teenust peaksid osutama jääma üksnes parimad.