Siseturult tasub raha kokku korjata

Kui viimastes kvartalites on palgakasv perutanud nõnda, et Eesti Pank ei saa pahandamisega vahetki pidada, siis viimatist palgakasvu kiirenemist 7,5 protsendi peale peab mõõdukaks juba keskpankki. Palgakasvu numbrit toetab ja katab analüütikute ootusi üksjagu ületanud vastne 4,9protsendine majanduskasv. Jooksevhindades oli kasv aga lausa 9 protsenti.

Niisiis on majanduskasvu ja palgakasvu suhe üldiselt tervislikus ja jätkusuutlikus seisus – ei ole põhjust kurta, et palgad tõuseksid üle majanduse võimete. Küll aga leiab toimetus, et palgatõusu vedur ei peaks olema avalik sektor. Avaliku sektori 7,9 protsendi suurune aastakasv erasektori 6,1 protsendi vastu on märkimisväärne vahe, mis pigem võiks olla vastupidine.­ Erasektori töökäte puudus on mitmelgi elualal puhta piinav.

Majandus- ja palgakasvu seose helgemat poolt näitavad tootlikkuse ja lisandväärtuse suurenemise numbrid – aastaid on kurdetud, et palgakasv jookseb ees pikema sammuga kui need kaks. Info ja side tegevusalal suures lisandväärtus eelmisel aastal 15,6 protsenti; peaaegu sama hästi, 13,9protsendise kasvuga, edenes väärtusloome kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses. Isegi töötleva tööstuse 3,9 protsenti on põhjust varasemate aastatega võrreldes heaks pidada.

1221eurone keskmine palk kõlab niisiis nii omaette vaadatuna kui ka konteksti paigutatuna päris hästi. See aga ei tähenda, et kõik palgasaajad ise rahul oleksid. Nagu näitas CV Keskuse viimatine uuring, on inimeste palgaootused päriselust lausa kümme aastat ees. Nimelt näitab rahandusministeeriumi rehkendus, et 1560eurost keskmist palka, mida uuringus küsitletud saada tahaksid, hakatakse Maarjamaal maksma alles 2028. aastal. 

Kasv kosutab sisetarbimist

Hoolimata sellest ebakõlast on tarbijate­ kindlustundega lood hästi ja lähemal ajal siin tagasilööke tulemas ei paista. Viiesajaeurone tulumaksuvabastus jõuab rõõmsalt nende kaupmeeste taskusse, kes mõistlikul määral hinda mõistavad tõsta – jaekaubanduses pärsib seda võimalust tugev konkurents, millel on kalduvus pigem tiheneda kui hõreneda. Ent pole kahtlustki, et suuremalt jaolt kosutab selle maksumuudatuse mõju sisetarbimist.

Nii kaupmeestel, restoraniärimeestel kui ka mis tahes meelelahutus- ja vabaajateenuseid pakkuvatel ettevõtjatel on hea aeg investeerida: klientuur on aldis laienema ning rohkem raha kulutama, eelistab aga muidugi mõista seda teenusepakkujat, kes tahab sama raha eest meeldivamat kogemust jagada.

Palgatõusul lähema aja helge perspektiivi taustal alternatiive pole. Kes häid tegijaid endale tahab, see lihtsalt peab maksma. Investeerimismahukas on praegune aeg ka igale palgatöötajale: mitte kunagi varem pole vajadus end täiendada, harida ja ümber harida olnud nii akuutne kui praegu. 

Ka on Eesti välja jõudmas staadiumist, kus madalapalgalisus andis niisuguse konkurentsieelise, mille peale äri üles ehitada. See on tänaseks vananenud mudel, millel pikka pidu pole. Ja ei peagi olema. Ehk küll elatustaseme poolest on meil nii Soomele kui ka Euroopa suurtele vanadele riikidele veel mitugi pikka sammu järele võtta, kuulub palk nn hügieenifaktorite hulka nagu hambapesu igasse hommikusse ja õhtusse. Ka peab tööandja järjest enam olema valmis tööjõudu oma vajaduste järgi koolitama – haridussüsteem on liiga inertne, et “valmistöötajate” peale loota saaks.