Kui rahvas räägib, siis kokkulepped ei kehti

Valitsus tegi eile oodatult otsuse lõpetada tartlaste jõulisele vastuseisule põrganud Est-For Investi kavandatava tselluloositehase riigi eriplaneering. Investorite leeris tõi otsus ilmselt leina ja pettumuse, Tartu apelli seltskonnale tuleb jaanipäev eriti rõõmurikas.

Äripäeva hinnangul annab eriplaneeringu lõpetamine tulevastele investoritele selge sõnumi, et Eestis asju ajades ei saa loota üksnes ratsionaalsetele argumentidele ning ükski poliitikutega tehtud kokkulepe ei pruugi pidada.

Ratsionaalselt mõeldes on küllap kõik nõus, et parem on puitu väärindada Eestis kohapeal kui seda riigist välja viia. Tööstus annab inimestele tööd, loob lisaväärtust, kasvatab majandust. Et igasugusel tööstusel on kahjulik keskkonnamõju, on samuti ilmselge. Kui suur oleks olnud Est-For Investi tselluloositehase loodav lisaväärtus ja kui suur kahjulik keskkonnamõju, seda me kahjuks nüüd teada ei saa, sest oleme valitsuse tasandil otsustanud, et see meid ei huvita.

Me usume, et keskkonnamõju on talumatult suur ja ülikoolilinna lähedusse täielikult sobimatu. Ja usust piisab meile, teadmist pole vaja. Seda, et teadmine on valgus, mitteteadmine aga pimedus, teadis juba Agu Sihvka. Sihvka muidugi oli alles oma haridustee alguses ja tal oleks olnud keeruline vaielda Emajõe Ateena kõrgelt haritud ja tunnustatud esindajaskonnaga, kes teavad asju niigi – ilma uurimata. Ja neil võibki õigus olla, kuid tulevaste investeeringute huvides oleks tulnud see teadmine puust ja punaselt uuringutega ära tõestada.

Nüüd aga loodi pretsedent, kus valitsus teeb investeeringu kohta otsuse üksnes meeldivuse või mittemeeldivuse alusel. Justiitsminister Urmas Reinsalu tunnistas istungile järgnenud valituse pressikonverentsil, et antud juhul alustati eriplaneeringu lõpetamist ülekaaluka avaliku huvi tõttu.

Poliitik on treenitud oma avalikes otsustes alati arvestama valijate häältega, kuid kas neljapäevases valitsuskabinetis arutati ka, millistele tulevastele otsustele ja võimalikele vaidlustele see pretsedent ukse avab?

Teisalt on põhjust Eesti kodanikuühiskonna arengu üle rõõmu tunda. Tartlased tõestasid, et suudavad oma elukeskkonna kaitseks üle erakondade piiride mobiliseeruda ning oma tahte maksma panna.

Kui valimisteni on jäänud vaid mõni kuu, siis on rahva hääl poliitiku jaoks jumala hääl. Kui rahvas nõuab, saab Saulusest Paulus ja ka varem tuliselt tselluloositehast toetanud poliitik leiab endas üles rohelise loodusekaitsja.

See ehk ongi tselluloositehase kõige olulisem õppetund. Kui on soov ellu viia mingi suur idee, mis mõjutab paljusid, siis on kõige olulisem saada sellele avalikkuse toetus ning alles seejärel minna sõlmima kokkuleppeid poliitikute ja ametnikega.

Me elame andmelekete ja sotsiaalmeedia ajastul, kus saladust hoida on järjest keerulisem ning inimestel ühise eesmärgi taha koonduda järjest lihtsam. Ja kui rahvas teeb häält, siis ei pea ükski poliitikutega tehtud kokkulepe.