Oviir tikub kasumi kallale

Sotsiaaldemokraat Liisa Oviiri algatus panna ettevõtted seaduse sunniga kasumit jaotama kõlab nagu halb anekdoot, millele on nime alla kirjutanud 22 eri erakondadest pärit rahvaesindajat. Eeldatavasti mõistavad nad asja üle järele mõeldes isegi, kui halb mõte see tegelikult on.

Äripäeva meelest on Oviiri ja tema mõttekaaslaste esitatud eelnõu juures kõige kehvem see, et sunddividendide kehtestamine võib jätta ostetud seaduse mulje.

Ja isegi kui see nii ei ole, oleks selline mulje halb nii Eesti õigusruumile kui ka poliitikale – ettevõtlusele aga niikuinii ja eelkõige.

Jah, me ei tea, kas sotsiaaldemokraatide liikme Anastassia Kovalenko ja ­BLRT vaheline vaidlus on kõnealuse seaduse­teoplaani ajend või põhjus – või ei ole. Aga kui ei ole, pole kindlasti sotsiaaldemokraatide huvides, et neile oma erakonna liikme huvides kokku klopsitud seaduse tegemine otsaette kirjutataks.

Loomulikult ei näe ettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonide kõneisikud kasumi sundjaotamise mõttes mitte midagi head. Ei näe ka Äripäev.

Ettevõtluskeskkonnas pole sund ja piits kunagi olnud see, mis häid tulemusi annab. Riigi ülesanne ei ole hakata ettevõtetele ette ütlema, mis nad oma kasumiga peavad peale hakkama – kas dividendidena välja jagama või uutesse investeeringutesse paigutama. Need otsused võiks ikkagi iga ettevõte ise teha.

Riigi ülesanne ei ole mitte ettevõtete eest majandusotsuseid langetada, vaid luua neile parimad võimalused lisaväärtuse loomiseks. Võimalikult palju lisaväärtust tähendab riigile ka rohkem makse.

On küsitav, kas dividendide väljamaksmise pealt riigikassasse tulev 20 protsenti tulumaksu suures plaanis oodatud kasu annab. Lühemaajalises plaanis võib-olla küll. Missugune on sunddividendide kehtestamise majanduslik mõju pikemaajalises plaanis, see tahab alles uurimist. Moraalses vaates on see ettevõtetele kindlasti nörritav, kui riik neile sääraseid ettekirjutusi tegema hakkab.

Jah, osa ettevõtete dividendipoliitika võib olla avalikkusele arusaamatu ja liiga vähe põhjendatud, seda eriti väikeaktsionäride vaatenurgast hinnates. Oleme korduvalt eri kontekstides kirjutanud, et väikeaktsionäride huvid võiksid olla paremini kaitstud. Teisest küljest on aga ka paratamatu, et suuraktsionäri hääl ongi kõvem ja suurema mõjuga.

Esialgu on sunddividendide mõtte pooldajate argumentatsioon muidugi ka kehvasti esindatud. Pole ju võimatu, et nende head mõtted pole siiamaani täies ilus lihtsalt veel avalikkuse ette jõudnud.

Idee peamise esitaja ja eelnõule allkirja andnute põhimassi senine jalajälg Eesti majandusmõttes siiski ülearu julgustavalt ei mõju.

Printsiip, mida Äripäev pooldab, jääb aga lihtsaks: riigi ülesanne on ettevõtlusele häid tingimusi luua ning lisaväärtuse loojaid nii vähe segada, kui see on võimalik. Kellel on õigus aastaid kestnud BLRT ja perekond Kovalenko vahelises vaidluses, seda me ei tea.