Riigieelarve seaduse eelnõu on kokku pandud nii segaselt, et sellest on sisuliselt võimatu saada ülevaadet avaliku sektori kuludest. Probleemile juhtis tähelepanu ka õiguskantsler Ülle Madise rahvusringhäälingule antud intervjuus, milles leidis, et riigieelarve seaduse eelnõu on liiga arusaamatu ning see ei võimalda riigikogu liikmetel kulude üle otsustamist.

Äripäev leiab, et riigieelarves peavad kõik olulisemad tulud ja kulud selgelt ja nii avalikkusele kui ka poliitikuile endile arusaadavalt kirjas olema ning kui eelarve kokkupanemise eest vastutav minister seda tagada ei suuda, tuleks tal endale uus töö otsida.

Seda, et asi on segane ka poliitikuile endile ning isegi rahandusministrile, demonstreerib veenvalt tõik, et riigieelarvet tutvustanud valitsuse pressikonverentsil jäi vastuseta Äripäeva reporteri küsimus, millised on eelarves kavandatud avaliku sektori kogukulud ja kuidas on need võrreldes eelneva aastaga muutunud. "Ei oska praegu öelda," nentis rahandusminister Toomas Tõniste. Ometi on see üks olulisemaid küsimusi riigieelarve puhul.

Õiguskantsler Ülle Madise nentis, et riigieelarve seaduse eelnõu on sedavõrd arusaadamatu ja üldine, et riigikogu liige, kes soovib mõne uue algatuse ära jätta ja suunata raha näiteks hoopis politseinike või lasteaiaõpetajate palgatõusuks, sellekohast ettepanekut teha ei saa.

Kulutused on kirjas üksnes seaduse seletuskirjas, ent seletuskiri ei ole seadus, seda ei muudeta ega hääletata riigikogu täiskogus. Samas peab põhiseaduse järgi riigikogu liikmel olema õigus kõikide oluliste tulude ja kulude üle otsustada, neid vajadusel ka muutes.

Sisuliselt on segase ülesehitusega riigieelarve seaduse eelnõu põhiseadusega vastuolus ja tuleks saata ümbertegemisele. Selline olukord saab olla tekkinud vaid kahel põhjusel: kas on nõrk rahandusminister võimetu tagama endale alluvate ametnike korralikku tööd või on riigieelarve koostatud segaselt selge taotlusega muuta selle lugemine ja sellest arusaamine võimalikult keeruliseks nii riigikogus istuvatele poliitikutele kui ka oma riigi toimimisest ning maksuraha kasutusest huvitatud tavakodanikele.

Mõlemal juhul on põhjust küsida, kas rahandusministeeriumi töö eest vastutava ministri ülesandeid täidab ikka õige inimene. Esimesel juhul on ta lihtsalt küündimatu, teisel aga hoopis pahatahtlik. Kumb väide vastab tõele, teab küllap kõige paremini Toomas Tõniste ise ning ehk võikski ta hommikul habet ajades ja peeglisse vaadates seda endalt ka küsida. Sõltumata vastusest ei ole ministeeriumide juhtimiskvaliteedi muutust enne järgmise aasta kevadet ilmselt siiski oodata.

Et see muutus aga teoks saaks, tuleb tööd teha eelkõige riigikogu saadikutel. Valitsusest on segane riigieelarve riigikokku lahti lastud ning nüüd on rahvaesindajate ülesanne sellele päitsed pähe saada.

Õiguskantsler on lubanud hoolikalt jälgida riigieelarve kujunemist riigikogus, seda, kas leitakse võimalused muudatusettepanekuid teha ja hääletada ning kas riigikogu kirjutab eelarve selgemaks.

Kõigil, kes plaanivad kevadel seada sammud valimiskasti juurde, tasub teha sedasama.