Maksu- ja tolliamet on võtnud kampaaniate ja kontrollreididega ümbrikupalgaga võitlemise fookusesse ja seadnud eesmärgiks vähendada ümbrikupalga saajate osakaalu 2021. aastaks neljale protsendile. Sellele vaatamata pole mustalt töötasu maksmine vähenemise märke näidanud. Vastupidi – konjunktuuriinstituudi tänavuse uuringu andmeil tõusis see mullu 2016. aastaga võrreldes 8%-lt 13%-le. Maksameti andmeil jääb riigil saamata 150 miljonit eurot aastas.

Selles valguses on tervitatav, et riik üritab võitlust musta rahaga tõhustada ja on hakanud vastutusele võtma ka teadlikult ümbrikupalka vastu võtnud töötajaid. Äripäev leiab, et igal tehingul, nii ka ümbrikupalga maksmisel ja vastuvõtmisel, on kaks osapoolt ja mõlemad on sohitegemise eest vastutavad. Töötajate liistule tõmbamisega oleks võinud alustada varemgi.

Tööandja peab kinni pidama kõik tasumisele kuuluvad maksud, mistõttu võib jääda ekslik mulje, et ümbrikupalga teadlikul vastuvõtmisel ei kaasnegi töötajale vahetuid negatiivseid tagajärgi. Tegelikult ei vabasta ümbrikupalga maksmine musta raha vastuvõtjaid tulumaksu tasumisest. Kui tööandja on jätnud tulumaksu tasumata, peab selle tasuma töötaja, deklareerides selle oma iga-aastasel tuludeklaratsioonil. Selle kohustuse täitmata jätmine on väärtegu, mille eest võib karistada kuni 1200eurose trahviga.

Võib argumenteerida, et ümbrikupalga maksmine on ennekõike tööandja huvides, sest ettevõte hoiab maksudelt kopsaka summa kokku. Kaotajaks pooleks on töötaja, kelle pension, töötukindlustus ja laenuvõimalused kannatavad. Seetõttu tuleks ennekõike otsa vaadata tööandjatele.

Kui me räägime näiteks lapsehoidmise, koristamise või muruniitmise „legaliseerimisest“, peab sellele kuluv aeg olema korrelatsioonis kahjuga, mis see sularahakäive ühiskonnale toob.

Lisaks on Eestis kümnetel tuhandetel inimestel pangakonto arestitud varasemate võlgnevuste katteks, mistõttu nad ei soovi palga maksmist pangakontole. Neid kaitsmata peab tõdema, et sellises olukorras on nad ilmselt nõrgem pool.

Võimalik, et trahvidest hoopis suuremat tulu saaks näiteks dividendidest elatuvaid ja oma elumaja kontorina käsitlevaid inimesi makse maksma pannes.

Samas on palga maksmine ja vastuvõtmine tehing nagu iga teinegi ja sellel on kaks osapoolt, kes omavahel kokku lepivad. Töötajal on õigus keelduda ümbrikupalga vastuvõtmisest ja nõuda tööandjalt seaduskuulekat käitumist. Palgasaaja trahvimisel on kahtlemata laiemalt distsiplineeriv mõju.

Maksuameti peadirektori asetäitja Rivo Reitmann nendib, et ümbrikupalga saajad on seni sellesse suhtunud kui karistusvaba varastamise võimalusse ning üldine suhtumine maksumoraali on murekoht.

Aastaid on ümbrikupalkade taunijate suhtarv püsinud umbes 70% juures. On elementaarne, et selle tõstmine oluliselt kõrgemale tuleks prioriteediks seada. See tähendab, et ennekõike tuleb muuta inimeste suhtumist ümbrikupalka. Äripäev on seda üritanud süstemaatiliselt teha.

Riik peaks maksukuulekat suhtumist kõikvõimalikul moel edendama, et ümbrikupalgast keeldumine oleks töötajale kerge ja loomulik ja tööandjail oleks vähem kiusatust. Selleks tuleb riigil teha sõna otseses mõttes enda sisuturundust: viia laiemalt inimeste teadvusesse mõtteviis, et ümbrikupalk on saatanast, sest õõnestab Eesti riiki, ja seega ei ole see mitte kuidagi okei.

Küps võiks olla aeg maksukorralduse seaduse muutmiseks, mis ei võimalda praegu ümbrikupalga maksjaid avalikustada. Ajalugu on tõestanud, et kurjategijate avalikkuse ette tirimine on tõhus meetod.