Uue riigipea väljakutse – heitlus korruptsioonilohega

Äripäev ootab, et rahvalt valimistel tugeva mandaadiga Ukraina presidendiks tõusnud Volodõmõr Zelenskõi jätkab reformidega, mis aitaksid riigi majandust ja õigusruumi edasi arendada. Ukraina pole suutnud oma potentsiaali seni ära kasutada, ukrainlased väärivad paremat elujärge.

Ukraina põhiprobleem on lokkav korruptsioon, mida ettevõtja taustaga senise riigipea Petro Porošenko ametiaeg välja juurida ei suutnud. Transparency Internationali üleilmses korruptsiooniindeksis ollakse küll 2015. aastast tulemust pisut parandanud, igal aastal punkti-paari võrra, kuid 120. koha jagamine Aafrika riikide Libeeria, Malawi ja Maliga annab aimu, kui pikk tee veel käia tuleb. Võrdluseks, Gruusia asub indeksis 41. tabelireal, Eesti jagab 18. kohta. Venemaa kuulub punktidelt Ukrainaga enam-vähem samasse liigasse, asudes siiski 18 kohta tagapool.

Korruptsioonikultuur teeb riigi administratsiooni kohmakaks, häirib kodanike põhiõigusi ja -vabadusi, kahjustab ettevõtete vaba konkurentsi, mõjutab negatiivselt välisinvesteeringuid. Kõige sellega on kokku puutunud ka Eesti ettevõtjad, kes Ukraina suunal äri ajavad. Majanduse käekäiku raskendav asjaolu on ka jätkuv Krimmi okupatsioon ja sõjategevus Ida-Ukrainas.

Zelenskõil puuduvad pikaajalised poliitilised kogemused ja tal on tuntud telekoomiku taust, kuid kõik see ei pruugi olla määrav, kui väärtused on laias laastus paigas. Millised need väärtused on, seda näitavad tema sammud riigi esimese mehena. Zelenskõi puhul on asi ebaselge, et mitte öelda ennustamatu. Näiteks ülioluline küsimus poliitikast Venemaa suunal sai temalt presidendivalimiste kampaanias erinevaid vastuseid, esialgne leebem retoorika muutus valimispäeva lähenedes karmimaks. Ka on Zelenskõit seostatud Vene-sõbralike oligarhidega, kuid seoste iseloom ja mõju ulatus pole üheselt selge.

Hoolimata sõjast, korruptsioonist ja keerukast oma tee otsimisest ida-lääne vahel, on Ukraina puhul näha ka lootust andvaid märke. Mis vast kõige olulisem: poliitiline olukord on varasemast stabiilsem. Tundub, et presidendivõim antakse seekord üle demokraatlikule riigile kohaselt, mitte kibestunud emotsionaalsete meeleavalduste saatel. Porošenko on valimiskaotust tunnistanud. Demokraatia mõttes, Ukraina lähiajalugu arvestades, on see pikk samm edasi ning positiivne signaal maailmale. Samas viitavad vaatlejad, et Ukraina parlament võib tänavu käsile võtta presidendi volituste piirid. Kui nii, võib see tuua konflikti eri tasandi võimude vahel, mis stabiilsusele kasuks ei tule.

Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov rääkis aprilli alguspäevil Äripäevale, et viimase viie aasta reformid (kohtu-, pensioni- ja tervishoiureform) olid efektiivsemad kui eelmise 23 aasta jooksul. See pole tema hinnangul küll Porošenko teene, kuid ametist lahkuv president on siiski aidanud luua keskkonda, milleta oleks majandusreformid riigis mõttetud.

Eesti peab igati toetama demokraatiat ja õigusriiki edendavaid protsesse Ukrainas. Tulevase valitsuse koalitsioonilepingus käsitletakse teemat kahjuks liiga üldsõnaliselt: „Peame oluliseks tihedat koostööd Euroopa Liidu idapartnerlusriikidega.“ Mainitakse ka Ukraina territoriaalset terviklikkust. Loodetavasti saavad teod sõnadest sisukamad, sest tugev, jõukas ja demokraatlik Ukraina on Eestile kasulik nii poliitilise sõbra kui ka majanduspartnerina.