J.I.T. AS: hea ettevõtja tunnus on julgus oma ideid ellu viia

Kogemusi on J.I.T. inseneridel reoveekäitlusseadmete ja -tehnoloogiate alal aastast 1986, mil Viiratsis tegutses suur Gagarini-nimeline sovhoostehnikum, mis kasvatas 10–15% Eesti sigadest. "Gagarinit teadsid toona kõik üle Nõukogude Liidu ning meie saime sel aupaistel nii mõnigi kord tootmisele vajalikku väljaspool järjekorda ehk nii-öelda vastastikuse abistamise korras. Kui aga 25 aastat tagasi põllumajandusreform aset leidis, otsustasime kolme mehega teha oma ettevõtte ja hakata pakkuma puhastusseadmeid teistele hädasolijatele Eestis ja kaugemalgi. Pakkusime sel turul tegijatele konkurentsi,” meenutab J.I.T. ASi juhataja Ivo Niglas.

"Olime noored ja julgesime riskida. Töötades oma firmas on väikeettevõtte omanikud ettevõtet vedavaks mootoriks ning julgus oma ideid esitleda ja ellu viia teebki igaühest ettevõtja. Aga selleks peab olema ka olema baas alusteadmiste ja kogemuste näol! Teinekord on ettevõttel väga andekaid töötajaid, kellele võiks pakkuda omanikeringi astumist, sest omanikuseisus vabastab inimeses peituva loovuse. Paljud aga ei taha kohustusi võtta, samas muidugi võimalikku omanikutulu tahaks küll.”

Ivo Niglas nendib, et eraettevõttena jätkati sisuliselt sama tööd, mis suurmajandis olles. Algus oli segane nii seaduste poolest kui ka finantsilise osa pealt. Suurmajandi ajal loodud sidemed firmade ja isikutega olid uues olukorras toeks ja mitmed projektid saidki kohe alguse Eestis, hiljem aja jooksul kaugemalgi. Nii ollakse partner Celpateknik AB tellimusel tehtud ja tarnitud mitmeid seadmeid Rootsi, Ukrainasse, Leetu, Poola ja isegi Portugali.

Hiljuti käisid J.I.T.-l külas külalised Peterburist, kes toodetavate seadmetega tutvudes avaldasid kohest valmidust koostööks. Tulevik näitab kus ja millal – Venemaa on ju nii lähedal, aga seal on loodushoiuga samad probleemid, nagu Eestis olid 20–25 aastat tagasi.

Kui sovhooside aeg otsa sai, asutati Gagarini baasil J.I.T. praeguste omanike poolt esimesena firma, mis tegeles metallkonstruktsioonide tootmise ning bensiini ja diislikütuse jaemüügiga. 2015. aastal otsustasid omanikud ettevõtted siduda, lootes sellest uut hingamist. Teinekord võib selline sümbioos liitumise tagajärjel olla suurepärane, kuid seekord ei läinud nii hästi.

Niglas möönab, et väikeettevõtte pidamine on nagu psühholoogiakursus – sellega peab tegelema iga päev ja ei saa kellaajaliselt ust kinni panna. Iga uus projekt on õppimise koht ja annab kogemusi edasises töös, väikeettevõtte töötajad on mitmekülgsete oskustega universaalid.

Täna vaatab ettevõte aga lootusrikkalt tulevikku. "Eesti on väike ja kui ainult siin toimetada, on raske pinnal püsida, sest meiesuguseid firmasid on palju. Aastatega kogunenud kontaktid firmade ja nende spetsialistidega on oluline varandus meie tegevusalal. Paljud kontaktid said ju tegelikult alguse juba enne J.I.T. asutamist.”

Kuigi Eestis on aktiivselt hakanud kasvama idufirmade loomine, on Niglase sõnul kodumaine tööstus nigel. "Seda justkui polegi, sest oma toodet on keerukas välja mõelda. Aga detailide kokkupanek ei ole ju innovatsioon! Kõnepuldist kuuldub sageli teaduse vähest rahastamist, teaduspõhist ja teadusmahukat tootmist-toodet. Väikeettevõte on sobilik, aga tegelikult teadusele oma olemuselt hea partner.”

Eesti soost insener Rudolf Woode, kes on muide sündinud Viljandis, leiutas reoveepuhastite tarvis õhustusseadme, mis on oma efektiivsuselt enamiku kasutuses olevatega vähemalt võrdne, aga sageli paremgi. J.I.T. on neid seadmeid Eestisse ja väljapoole kokku valmistanud ligi 200 ja seda alates aastast 1992.

"Skype’i tuntakse, veel mäletatakse ka Eesti inseneri Walter Zappi spioonikaamerat Minox, aga Celpoxit teatakse palju vähem. Oleme vahelduva eduga riigihangetes osalemisel pakkunud Rudolf Woode geniaalset õhustusseadet Celpox, kuid veidi häirib, et otsustajad ei tea seadme lihtsat tööprintsiipi ja minimaalseid hoolduskulusid. Siiski oleme saanud koostöös ehitusfirmade nagu Nordecon, Merko, RTV ja TREV-2 oma mitmeid uuendusi realiseerida.”