Eestlane omanimelise konjakiga

Kaido Laanet omanimelise konjakiga.  Foto: Andras Kralla
12. aprill • 9 min
Jaga lugu:

Vähesed eestlased võivad viia välismaal sõbrad poodi või baari ning näidata riiulil oma nime kandvat konjakit. Pärnu Juhtimiskonverentsil "Oma saar" esinev Kaido Laanet on üks neist.

Mon dieu... Mon amour... võiks kokkuvõtvalt sõnadesse panna mind haaranud tunnet, kui 2000. aastal degusteerisin esmakordselt Maxime Trijoli konjakeid. Emotsioon oli sedavõrd võimas, et otsus koostööd alustada sündis hetkega. Olles viimased 15 aastat oma elust olnud Maxime Trijoli konjakimaja saadik enamikus Euroopa riikides, olen sellesarnast üllatavat äratundmist näinud inimeste silmades lugematuid kordi,“ seisab mitmes riigis müüdava konjakipudeli karbil eestikeelne tekst, all Kaido Laaneti nimi.

„See konjak pole tehtud lihtsalt nii, et sellest vaadist või teatud vanuses või teatud kasvupiirkonnast saame hea konjaki,“ meenutab Laanet hüva joogi sünnilugu. „See konjak oli minu nägemus ideaalsest konjakist: värvibukett, aroomi rikkus, maitsenüansid, järelmaitse. Selle põhjal püüdsin konjakit kokku segada. Aega läks pool aastat, enne kui olin rahul,“ kirjeldab ta.

Eestlaste disainitud pudelis kallimapoolne konjak märgib haruldast sündmust – enam kui poolteist sajandit vana Prantsuse konjakimõisa pidava perekonna ning nende eestlasest müügijuhi koostööd ja sõprust.

„Paljud suured asjad juhtuvad kokkusattumuste ja juhuste tõttu, nii ka selle looga – üks juhus viis teiseni,“ kirjeldab Laanet koostöö algust Maxime Trijoli konjakimajaga. Alkoholi maaletoomisega alustas ta Eestis 1996. aastal. Seeläbi tuttavaks saanud siinne Prantsuse majandusatašee Philippe Bravard saatis Laanetile teiste äripartnerit otsivate firmade seas ka Trijoli konjakimaja brošüüri, misjärel helistas Laanet perefirma juhile Jean-Jacques Trijolile.

Lõppkokkuvõttes sai määravaks pudeli sisu, kuna Trijoli madalama kvaliteediklassiga konjak tundus Laanetile palju parem konkureeriva tootja kõrgeklassilisest konjakist. „Otsus oli seega puhtemotsionaalne, mitte niivõrd Exceli tabelist välja arvutatud marginaalidega,“ meenutab ta.

Esinevad Ryanairi tegevjuht Micheal O'Leary, Transferwise'i asutaja ja juht Taavet Hinrikus, notar Priidu Pärna, KIA autodisainer Björn Koop, Tallinna–Helsingi tunneli eestvedaja Peter Vesterbacka ja paljud teised

17.–18. mail Pärnu Kontserdimajas

Registreeri SIIN

Poole aastaga kuue aasta müük

Esmajoones sai koostöö alguse Trijoli konjaki impordist Eestisse. „Mulle anti ette numbrid, et esimesel aastal tuleks müüa teatud kogus pudeleid, teisel aastal niipalju ja edasi tõusvas joones. Mul aga õnnestus müüa Eestis juba esimese poole aastaga number, mis oli lepingus ette nähtud kuuendal aastal müügiks,“ avab Laanet eduloo tagamaid.

Ei läinud palju aega, kui Trijol ja Laanet kohtusid esmakordselt ühel messil. „Laual, mille taga istusime, oli Euroopa kaart ning Trijol ütles, et Kaido, mis sa arvad, kas võtaksid selle endale piirkonnaks. Otseselt ei nimetanudki, et mis ja kus täpsemalt,“ kirjeldab ta üllatusena tulnud palkamist.

Ja kuigi Laanet alguses pisut kahtles, kas saab eestlasena minna välisriiki pakkuma Prantsuse konjakit, otsustas ta proovida. „Keegi kuskil ei küsinud, kust sa pärit oled. Kui see ka millalgi jutuks tuli, ei olnud see niivõrd üllatus, kui pigem siiras huvi ja ka tunnustus. Oluline oli siiski toode ise,“ kinnitab ta.

Milles on siis saladus, kuidas müüa poole aastaga kuue aasta kogus? Põhjuseks nimetab Laanet enda suhestumist selle joogiga. „Võib-olla minu sisemine soov seda aaret – millest ma ise nii vaimustuses olen – teistega jagada oli näha ka vastas olevale inimesele. Ilmselt ka sisu vastas sellele, mida rääkisin,“ sõnab ta.

Pärast Prantsuse perefirma müügijuhiks saamist on Laanet püüdnud käia esitlustel kuulamas samalaadset toodet esindavaid inimesi. „Ma ei ole kunagi tundnud, et peaks häbenema, et olen midagi valesti teinud või et ei tee pooltki nii hästi kui mõne konjakimaja peremees ise. Pigem olen end vahel tabanud mõttelt, et miks ta nii räägib ja käitub. Minu jaoks on olnud palju küsimärke. Olen end tundnud ausalt öeldes vanema kalana selles vees kui mõne teise konjakimaja esindaja,“ kinnitab ta.

Esimesest päevast peale on Laanet olnud kaasatud ka tootearendusse. „Mu arvamus on olnud väga tähtis, kuna mina puutun kokku lõpptarbijaga ja tean, mida inimesed ootavad nii sisult kui ka välimuselt. Kui mõne toote puhul on näiteks kohaliku disainibüroo looming olnud vastukarva – sest mina pean suutma selle maha müüa –, siis on disain ringi tehtud vastavalt minu näpunäidetele,“ toob ta näite.

Tihti Prantsusmaal Cognacis käimise tõttu võib Laanet öelda, et teab konjakist enam-vähem kõike. „Kindlasti on asju, mida ma ei tea, ent olen väga lähedal teadmisele – see on vaid telefonikõne kaugusel. Kuna ma tootmisprotsessiga iga päev kokku ei puutu, võib mõni nüanss uduseks jääda, ent alati saab seda üle küsida,“ selgitab ta.

Vastutus 22 riigi tulemuste eest

Maxime Trijoli konjakeid müüakse enam kui 50 riigis, mis tähendab, et üle poole ajast on Laanet reisidel. „Praegu on minu vastutada 22 riiki. Hoian neil kõikidel silma peal. Püüan käia vähemalt kord aastas neil külas,“ kirjeldab ta.

„Iga kliendiga on välja kujunenud oma kindel suhtlusviis ja ka külastusaeg. Kui tuleb spontaanseid uusi mõtteid, näiteks soovitakse teha kuskil restoranis gurmeeõhtusöök koos konjaki degustatsiooniga vms, siis üritan olla paindlik ja leian kalendrist aja,“ sõnab Laanet. Kalender on tal enam-vähem paigas pool aastat ette.

„Mõnikord lähen üheks õhtuks konjakit esitlema. See tähendab varajast ärkamist, lennujaamast auto rentimist, palju sõitmist, suhestumist kohalolevate inimestega ning järgmisel hommikul koju tagasi lendama, kus uued sündmused juba ootavad. Teen seda siiamaani nautides, ei pea end sundima,“ kinnitab Laanet.

Riigis, kuhu Maxime Trijol soovib oma kaupa müüa, selekteerib Laanet esmalt välja paremad maaletoojad ja püüab nendega kohtuda, võimalusel mitmega. „Peame läbirääkimisi, vaatame, mis neil tooteportfellis on, kui hästi on nad müügivõrgustiku üles ehitanud, milline on müügimeeskond, kuivõrd valmis on nad uut toodet vastu võtma jne,“ kirjeldab ta protsessi.

Kui koostöö on alanud ja kaup uues riigis kohal, järgneb müügimeeskonna koolitamine, toote tutvustamine jms. Laanet käib sageli toodet tutvustamas ka maaletooja klientide juures, võimalusel osaleb alati kohalikel messidel.

Osalust konjakimajas veel pole

Viiendat põlve konjakimaja juhtiv perepea Jean-Jacques Trijol on ka ise mõjus müügimees. Vahel käivad nad Laanetiga koos klientidega kohtumas. Siiski veedab Trijol suurema osa ajast oma konjakimõisas, jälgides tootmist ja kontrollides kvaliteeti.

Ainult müügitööga tegelevad perefirmas vaid mõned inimesed. „Meil on kolm inimest, kes suhtlevad klientidega, tegelevad tellimuste, kaupade liikumise ja müügiarvete vormistamisega,“ kirjeldab Laanet ettevõtte müügistruktuuri.

Kui kerge on müüa väiksemat ja vähemtuntud konjakimarki, kui kõrval on näiteks suured Hennessy ja Martell? „Mida aeg edasi, seda kergem on saavutada kontakti, astuda läbirääkimistesse ning alustada koostööd,“ kinnitab Laanet. Parimate maaletoojatega koostööni jõudmine erinevates riikides nõuab tema sõnul esmalt palju tõestamist, enesekindlust ja tööd – siis sind märgatakse.

Trijoli konjakeid müüakse ka suurtes riikides nagu Hiina, USA, Jaapan, Suurbritannia. Aga nagu sõnab Laanet, ei tähenda kõige suurem riik alati kõige suuremat käivet, see sõltub paljuski kohalikust partnerist-maaletoojast.

„Meil on väga hea koostöö näiteks Soome partneriga, kus oleme esindatud riiklikus süsteemis Alko. See omakorda tähendab väga head käivet, sest toode on saadaval üle riigi kõigis kauplustes. Hiljuti vahetasime partnerit Venemaal. Minu nägemus edukast koostööst ja kaubamärgi esindamisest nüüd Venemaal toimib,“ kirjeldab Laanet oma tegemisi.

Osalust Maxime Trijoli konjakimajas tal pole, kuigi mõtted on ses suunas liikunud. „Meie töösuhe on hetkel reguleeritud vastavalt kokkuleppele. Olen palgal, aga kuidas täpsemalt, see on omavaheline kokkulepe,“ räägib Laanet.

Uus põlvkond võtab töö üle

Ja nagu Laaneti lapsed on suureks kasvanud ning teevad isaga samas valdkonnas esimesi samme, on Trijoli perekonnas sirgunud kaks tütart, kes kuuenda põlvkonnana hakkavad konjakimaja tulevikku kujundama. Noorim tütar Pauline juba vastutab osade riikide turunduse eest.

Laanet viitab perenaise Evelyn Trijoli hiljutisele ütlusele, et „Kaido tegi koostööd Jean-Jacques Trijoliga, nüüd jätkab Pauline Trijol koos Karl-Eriku ja tema elukaaslase Hanna-Mariaga“. Loodan, et ka noorem poeg Mark-Kristjan ühineb nendega peagi, lisab Kaido Laanet.

Tema vanem poeg Karl-Erik lõpetas Gustav Adolfi Gümnaasiumis prantsuskeelse klassi, elades vahepeal vahetusõpilasena ka Prantsusmaal. 2016 asus ta koos elukaaslasega õppima veini ning kange alkoholi tootmist ja turundamist Bordeaux' lähistel asuvas koolis, praktiseerides samaaegselt Maxime Trijoli konjakimajas. Isa kõrvalt õppides on Karl-Erik juba mitu aastat viinud läbi konjakikoolitusi ja osalenud messidel ning ärikohtumistel nii Eestis kui ka välismaal.

Sügisel hakkab ta koos elukaaslasega õppima Bordeaux' ülikoolis rahvusvahelist majandust ja turundust. „Peagi saavad lapsed osa minu tööst juba üle võtta,“ märgib Kaido Laanet. „Nad on näidanud üles väga suurt initsiatiivi, loovust ja teotahet. Kindlasti saavad nad minust kordades paremaks konjakimaja suursaadikuteks,“ lisab isa, „kellegi teise õlgadele ma ei julgeks seda kohustust panna“.

Muuseas on Kaido Laaneti mõlemad pojad saanud Trijoli perekonnalt kingituseks omaenda 350-liitrised konjakivaadid, mis hetkel küpsevad konjakimaja keldris.

Täielikke konjakimajasid maailmas umbes 80

Konjaki kaubamärke on registreeritud umbes 5000, ent kõik need ei oma kaubamärgi taga tootmist. Neid, kes kontrollivad kogu protsessi algusest lõpuni – kasvatavad viinamarju, pressivad mahla, kääritavad veini, destilleerivad ja panevad destillaadi tammevaatidesse laagerduma, segavad kokku oma konjaki ning lõpuks pudeldavad ja müüvad toote oma kaubamärgi all – on Cognaci maakonnas umbes 80.

Veel 200–300 on neid, kes puutuvad tootmisega kokku mingil määral. Kes omab viinamarjapõlde, kes destilleerib, kellel on kelder. Enamik neist ongi just pühendunud viimasels kvaliteedi kontrollimise etapile ehk nad omavad keldrit, kuhu ostetakse kokku viinamarjapiiritus ja pannakse tammevaati laagerduma.

„Oma nägemuse – sh erineva keldri temperatuuri ja niiskusastme, erinevat päritolu ja erinevas vanuses tammevaadi jne – järgi reguleeritakse kvaliteeti ja segatakse kokku segu, mida oma kaubamärgi all müüakse. Nii et konjaki kvaliteet sõltub väga-väga paljudest teguritest,“ selgitab Kaido Laanet.

Muuseas, ka uhked veinimajad tellivad Maxime Trijolilt omanimelist konjakit, näiteks Lafite Rothschild. „Julgen soovitada, väga kõrge kvaliteediga konjak kõrges vanuses,“ kinnitab Laanet. Suur osa Trijoli toodetud destillaadist ja erineva kvaliteediklassi konjakitest müüaksegi maha teistele konjakimajadele, kes segavad kokku oma eripärase segu ning seda oma kaubamärgi all ka turustavad.

Eesti Maja Cognacis

Kui mitmes maailma suurlinnas asuvad väliseestlaste kokkusaamiskohad Eesti Majad, kust leiab ka palju meeneid, raamatuid, kingitusi ja lippe, siis konjakimaja Maxime Trijol on kui Eesti Majake Cognacis.

„Majaproua Evelyn Trijol ütleb, konjakimaja Trijol on nagu nähtamatu sild Eestiga. Mis on muidugi tõsi, sest seal on aastate jooksul käinud niivõrd palju eestlasi ja austanud pererahvast kas mõne meenega Eestist või jäädvustanud oma mõtteid külalisteraamatusse,“ selgitab Kaido Laanet. Ise on ta Eestist viinud Cognaci Trijoli konjakimõisa tuhatkond inimest. Ja muidugi võõrustanud Jean-Jacques Trijoli korduvalt Eestis.

Lisaks laagerduvad Trijoli keldris mitme Eesti konjakiklubi vaadid, oodates aega, mil jook saab küpseks, pannakse pudelisse ning sildistatakse klubi nimega. Ka Võrumaal asuv Koke mõis on teinud Trijoli juures oma konjaki, samuti Eesti XO tenniseklubi.

Oma registreeritud konjaki kaubamärk oli ka Estonian Airil, kes nii 15. kui ka 20. sünnipäevaks tellis Trijolilt omanimelise konjaki. Eestis disainitud etiketiga pudel kinnitati ka Prantsusmaa järelevalveameti poolt, mis kontrollib kõike konjakit puudutavat. Lennufirmana on Estonian Air kadunud, ent konjakina alles ning müügilgi.

Oma registreeritud kaubamärk Kelt Cognac on näiteks ka Rootsis kasvanud eestlasel Olev Keldil.

Autor: Indrek Kald, kaasautor

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt