14. august 2010 kell 14:15

Arvamus: vaata ette, Edelaraudtee 

Sest umbes praegu peaks ühel riigiametnikul saab läbi tema puhkus ja ta võtab teie ettevõtte ette. Nii tõotas ta mõned nädalad tagasi laupäeva õhtul Tallinn-Viljandi rongis.  

Nimelt lähenes piletimüüja nooremas keskeas naissoost reisijale, kes poja ja chihuahuaga Kiisale sõita soovis. Reisija esimese torina pälvis piletimüüja seetõttu, et naine oli poja õpilaspileti koju unustanud ja pidi pojale ostma täispileti. “Tegelikult on meil koertele ka piletid,” teatas kontrolör sõbralikul, aga kindlal toonil. Naine teatas, et tema on selle rongiga mitmeid kordi sõitnud ning koera pealt ei ole tulnud tal kunagi maksta. Müüja arvas, et ehk on selle põhjuseks olnud see, et koerake nii armas on. Aga nii koerad kui kassid loetakse pagasiks.

 Naine küsis nüüd pahaselt, miks Edelaraudtee siis tema koti eest lisaraha ei küsi ja kas nad rataste eest ikka lisa küsivad. Kontrolör teatas, et ratta vedamine on neil aasta aega tasuta, soovitas lemmikloomadega reisimise kohta lugeda eeskirjadest ja lahkus. Nüüd sattus naisterahvas päris raevu. “Ma võtan selle asja tööl ette”, tõotas ta kõval häälel, nii et see minu ja teiste reisijateni kostus. “Ma võtan selle asja ministe-e-eriumis ette,” ütles ta. Kikitasin kõrva - kas tõesti pidas reisija vajalikuks kõval häälel teatada, et ta töötab just ühes ministeeriumitest? Aga tõesti-tõesti, riigiametnik teatas veelkord valjult, kuidas ta tööl ehk ministeeriumis selle asja ette võtab. “Ma võtan selle eide ette,” lisas ta, hääles kättemaksuhimu, heites vihase pilgu piletimüüjale, kes juba kaugemal teiste reisijatega tegeles.  Seejärel jätkas ta teatrimängu, tõstes oma sülest silmade juurde väikse koerakese, kelle pealt oli Edelaraudtee just kolm krooni küsinud, ja teatas talle irooniliselt: “Sa oled PAGAS!” Kuna vaguni seinal olevast eeskirjast naine lemmikloomade reisimise tasustamise kohta mingit infot ei leidnud, kõlas üle vaguni juba ei tea mitmendat korda tõotus, et reisija selle asja pärast puhkust tööl olles ette võtab. “Kuidas sa saad selle ette võtta?” küsis seepeale tema poeg. “Ma olen ju ministe-e-eriumis,” märkis riigiametnik. Võib-olla pole Edelaraudtee tõesti loomaomanikke piisavalt informeerinud ja nendega reisimise tasustamises järjepidev olnud. Aga mina küll maksumaksjana sellistele ametnikele palka maksta ei taha, kes lubavad endale avalikus ruumis oma positsiooniga praalimist. Või peaksin olema rõõmus, et meie riigis töötavad ametnikud, kes oma töö üle nii uhked on?

Selle naise silmis põles aga mitte uhkus, vaid küll kättemaksuiha. Ehk ongi tänaseks naine juba ametipostil ministeeriumis tagasi ja kontrolörist „eide“ pihtide vahele võtnud.

Autor: Kadri Bank, Silvia Kruusmaa

Hetkel kuum