Laar ja Parts astuvad üha uuesti sama reha otsa
Isamaa ja Res Publica olid erakonnad, kelle populaarsuskõver tegi parteide tegevusajaloo jooksul läbi suuri hüppeid üles ja alla. Mulle tundub, et ka nüüd ühtsena tegutsedes astuvad IRLi liidrid sama reha otsa, mis on nende lauba vastu ka varasemal ajal mitmel korral valusalt löönud.
Isamaalased ja respublicaanid oskavad avalikkusega suhelda opositsioonis olles. Võimule saades nad aga minetavad selle oskused. See on ühine joon nii IRLi kampsunitel kui ka äraostmatutel. Pooltõdede rääkimine, vassimine, ülbus ja kahepalgelisus on omadused, millega võiks ka sel nädalal iseloomustada IRLi poliitikute tegevust.
“Te kratsite välja skandaali mitte millestki. Miks peab – kurat! – vinguma ja sügelema, nagu kellelegi halba tehtaks?” reageeris Mart Laari juhitud kaitseministeeriumisse PR-nõunikuna tööle asuv Lauri Vahtre Eesti Päevalehe ajakirjaniku küsimustele, mis olid ajendatud kahtlusest, et uue nõuniku otsimiseks korraldatud konkurss oli farss.
Suurte kogemustega poliitik Vahtre käitus rumalalt ja lühinägelikult. Samuti on rumalalt käitunud kaitseminister Mart Laar. Ei ole midagi imelikku ja ka taunimisväärset, kui minister Laar soovib nõunikuks võtta inimest keda ta hästi tunneb ja usaldab. Laar oleks võinud seda ka tunnistada. Selle asemel aga asuti jokk-skeeme nuputama ning vassima.
Teine näide on majandusminister Juhan Parts ja muutused Eesti Energia nõukogus. Parts on Eesti Energia aktsionäride üldkoosolek ja seetõttu pole midagi imelikku, et kui ta pole mõne Eesti Energia nõukogu liikme tegevusega rahul, siis ta vahetab selle liikme välja.
Kuna tegemist on Eesti riigi ühe tähtsama ettevõttega, mille ümber põrkuvad erinevad ärihuvid, siis peab aga Parts olema valmis ka oma otsuseid põhjendama. Eriti veel olukorras, kus tema otsused tekitavad erinevaid kahtlusi ja küsimusi.Näiteks miks said riigifirma nõukogus kohad Andres Saame ja Toomas Tauts, kes on seotud Eesti Energia konkurentidega. Tauts koguni ärigrupiga, kes on üritanud riigifirma investeerimisplaanid põhja lasta.
Kolmas näide on Eesti Energia hinnataotlus. Arvestades IRLi juhtpoliitikute sõjakäiku Tallinna Vee vastu ja seda, et nad ise kureerivad Eesti Energia tegevust ning valimistel sõlmisid valijaga kodukulude alandamise kokkuleppe, on IRL muutnud elektri kallinemise enda erakonna jaoks väga kuumaks teemaks.
Kui Tallinna Vee hinnapoliitika ja maamaksu osalise kaotamise teemal üritasid erinevad IRLi poliitikud kasutada kõiksugu võimalusi, et oma sõnumiga ajalehetoimetuse uksest ja aknast sisse pressida, siis elektrihinna teemal on kogu IRLi raskekahurvägi võimalikult sügavale urgu peitu pugenud. Sarnaselt pugesid IRLi juhid peitu ajakirjanike eest ka siis, kui neilt üritati saada kommentaari Kreeka ja teiste hädas eurotsooni riikide toetusprogrammide kohta.
Valitsusparteidel IRLil ja Reformierakonnal on üks suur erinevus. Reformierakonna juhid julgevad vastata ka ebameeldivatele küsimustele. IRLi juhid üritavad aga ebameeldivatest teemadest hoiduda. Arg ehk oma otsuseid avalikkusele selgitada kartev poliitik ei tekita usaldust. See on üks põhjus miks Isamaa ning Res Publica ja nüüd tõenäoliselt ka IRLi populaarsuskõverad on teinud ja teevad ka tulevikus suuri hüppeid üles ning alla.