Olavi Kärsna: viimane aeg minna üle isikuvalimistele
Nimekirjavalimine pidavat andma võimaluse valitsusel rahulikult mingit poliitikat ajada, mis ehk ei pruugi rahvale meeldida.
Meil on nimekirjavalimised muutnud riigi suure osa valijate jaoks kõige selle hea vastandiks, mida need teoreetiliselt peaks riigile andma. Eestis tibatillukeses ühiskonnas toimivad mõned asjad ilmselt teisiti, kui suuremates riikides. Riigi juhtimisel ei tehta juba tükk aega mitte midagi peale hädavajaliku, loosungid teadmistepõhisest ja teab veel millisest toredast Eestist ei too endaga midagi reaalset kaasa. Nullist alanud turumajanduse ülesehitamise loomulik energia, mille najal Eesti tegelikult arenenud on, saab aga varsti otsa.
Kui suur varanduslik ebavõrdsus toob kaasa tööviljakuse vähenemise, nagu näitas üks ameeriklaste uurimus, siis seda enam halvab inimest tema vaimu võõrandumine oma riigist. Erakondade tagatubadest õhkuv mõtteviis, et metsa raiumisel peavadki laastud lendama, ei ole jätkusuutlik. Õigustavad avaldused „mis te virisete, meil läheb ju hästi“ panevad küsima, kui pikk on see „meie“ nimekiri: kas üks A4 lehekülg on juba täis või on seal veel vaba ruumi?Asi ei ole mitte tehtud otsustes, vaid otsustamise mehhanismis. Ka isikuvalimiste tingimustes oleks paljud riigi juhtimisel tehtud otsused olnud enam-vähem samad. Vähegi vastutustundlikul poliitikul ei ole ju tegelikult väga suurt manööverdamisruumi. Aga inimese jaoks on oluline see, kas klaas tundub talle poolenisti tühi või pooltäis olevat, ja Eestis tunduvad klaasid järjest rohkem pooltühjad olevat.
Meie valimised ei ole tegelikult valimised, sest Eesti valijad ei tea täpselt, keda või mida nad valivad. Teoreetiliselt peaks nimekirja valides antama toetus mingile ideoloogiale, aga inimeste võõrandamist riigist ei ole ükski erakond avalikult eesmärgiks seadnud. Tegusid teevad ju konkreetsed inimesed, mitte nimekirjad või valimisplatvormid. Riigi parlamenti saab rahulikult suunata valimistel 300-600 häält saanud inimesi, kes mingil moel on saanud kõrge koha partei nimekirjas. Aga erakondades toimuv lõhnab järjest rohkem poliitika erastamise järele. Olukorda iseloomustab suurepäraselt kunagise rahvasaadiku Lauri Vahtre tõsimeelne ütlemine, et valijad ei tohigi valitute tegevuse kohta pärast valimisi enam mingit arvamust avaldada: see olevat valijate diktatuur! Mäletatavasti ei protesteerinud selle peale ükski Riigikogu liige.
Isikuvalimistele ülemineku läbiviimiseks tuleb vana hea kombe kohaselt asutada Eestimaa Rahvarinne Isikuvalimistele Üleminekuks, mis ei seaks eesmärgiks oma poiste Toompeale saatmist, vaid ainult isikuvalimiste süsteemile ülemineku saavutamise. Jõu peab asjale andma nii suur toetajate arv, et nende käitumine mõjutaks nii valimistest osavõttu kui nende tulemust. Tegevused sõltuksid sellest, milliseid takistusi parasjagu ületada tuleb. Isikuvalimised muudaks võimu valija jaoks nii tegelikuks, kui see praeguses Eestis olla saab. See tekitaks ka tegeliku vastutuse oma Toompeal tehtud tegude eest. Mitte küll hetkega, aga tasapisi. Ja kindlasti on kohta partei nimekirjas osta lihtsam kui iseendale valimiskampaaniat tegelikult läbi viia. Teeme ära?
Autor: Olavi Kärsna, Harry Tuul