Pensioniraha pole mõeldud kohaliku kapitalituru elavdamiseks

Lihtsustatult öeldes - kui aktsiad emiteerinud ettevõtted lähtuvad kapitali kaasamisel eelkõige selle kättesaadavusest ning kuluefektiivsusest, tehingute vahendajad emitendi ning investori kokkuviimise eest võetavast kasust, siis investorid arvestades, et nende kanda jäävad kõik investeerimisega seonduvad riskid, saavad lähtuda vaid mõistlikkusest investeeringult saadava potentsiaalse kasu ning sellega kaasnevate riskide hindamisel.

Pole kahtlustki, et pajudel juhtudel on kriis meie suhtumist riskidesse muutnud. Kogenud realiseerumas riske, mille olemasolu või esinemist kriisieelses maailmas ei peetud isegi võimalikuks, on loogiline, et investorid on asunud taktikaliselt pigem kaitsvale kui riske otsivale  positsioonile. Viimane ei pea sugugi tähendama ülimat konservatiivsust väljavalitavates varaklassides või instrumentides. Küll aga paigutub investeeringute valikukriteeriumide hulgas oluliselt ettepoole konkreetse investeeringu likviidsuse olemasolu. Selle puudumist näeb investor ebakindlatele oludele reageerimise võimekuse pidurina.

Eestis esindavad enamik vahendajate (sell-side) kaudu investorite lauale jõudvatest projektidest (nii vähe kui neid on) eelkõige riskiskaala kõrgeimat otsa.  Lisaks kaasneb  madalate emissioonimahtude ja tagasihoidliku investorite ringiga tahes-tahtmata äärmiselt madal likviidsus järelturul. Seetõttu ongi selles eelkirjeldatud muutunud taustsüsteemis emitentide ning investorite vaheliste huvide ühildamisest saanud paras pähkel. Praktikas tuleb selliseid mitte-ühilduvaid-huvi-olukordi siiski ette üle aastate vaid üksikuid. Sellele vaatamata on nende olematute näidete arvelt loodud müüt, mida üritatakse probleemina kuvada. Tähelepanuväärne on kindlasti see, et „probleem“ tänasel päeval ei ole niivõrd seotud emitendi ja investori omavahelistes suhetega, vaid tõstatub järjekindlalt just vahendajate õhutusel. Kas „leevendus“ sellisele seisule, saabub „kapitali turgude arendamise“ -sildi alt lobitavate regulatsioonide muudatustega, mis lihtsalt sunniksid pensionifonde edaspidi rohkem Eestisse investeerima, või võidab terve mõistus, näitab aeg.

Teise samba pensionifondide varadest 6% ehk absoluutmahus väljendatuna u. 70 miljonit eurot on investeeritud Eestisse. See maht on tõepoolest kriisijärgselt kahanenud u. 9% võrra, vähenedes peamiselt võlakirjainvesteeringute arvelt.  Investeeringud koduturu aktsiatesse on absoluutmahus samal ajal isegi kasvanud (+54%). Selle 6% võrdlemine arenenud turgude pensioniks säästetavate varade nn. pensioniplaanide (mitte artiklis ekslikult nimetatud pensionifondide) poolt nendele koduturgudele paigutatud, kordades suuremate mahtudega,  on ebakohane ning eksitav. Seda  juba üksnes seetõttu, et valdav osa arenenud turgude pensioniplaanide poolt tehtud investeeringutest on tehtud oma koduriigi võlakirjadesse, sealhulgas riiklikesse võlakirjadesse. Eestis teatavasti sellised instrumendid valdavalt puuduvad, sealhulgas riiklikud võlakirjad täielikult. 

Kui vaadelda nendesamade arenevate turgude pensioniplaanide poolt tehtud investeeringuid koduturu aktsiatesse, siis on need positsioonid kordades väiksemad: Hollandis 7%, Soomes 5%, Taanis 4%, Norras 5% jne. Tõepoolest, leidub ka riike kus koduturu aktsiatesse investeeritud pensionivarad moodustavad enam kui 20% - näiteks Suurbritannias (21%). Seejuures, vaatamata sellele, et koduturu aktsiate suur osakaal on Suurbritanniale olnud iseloomulik juba ajalooliselt, on seegi roll üle viimaste aastate selgelt vähenemas.

Kokkuvõtlikult saab Euroopa kohta välja tuua järgmised pensionisäästude oma koduturule investeerimise seosed:1. Mida väiksem ning kontsentreeritum on riigi aktsiaturg, seda väiksem osa pensionivaradest on oma koduriigi aktsiatesse paigutatud. Illustreerides seda näitega Rootsist, kehtib seal pensionifondidele investeerimispiirang,  mis lubab investeerida noteeritud Rootsi ettevõtete aktsiatesse kuni 2% turukapitalisatsioonist. 2. On üldine trend, et kodumaiste aktsiainvesteeringute osakaal väheneb ning mitte-kodumaiste osakaal suureneb. Selline seos kehtib ka pensioniplaani mahust lähtuvalt - mida suurem maht, seda väiksem on  koduturule investeeritud aktsiate osakaal.

Kohalike kapitaliturgude aktiivsus, lisaks kehtivatele regulatsioonidele ning kohalike institutsionaalsete investorite osalushuvile on ka funktsioon riigi majanduse suurusest, tema rahvusvahelisest kuvandist, kohaliku äri-, juhtimistavadest, samuti finantsturu nn. sell-side ning private-equity investeerimispanganduse tasemest. Pole ühte imerelva, mis järsult aitaks kohalikke kapitaliturge elavdada, kõik nimetatud faktorid on omavahel koosmõjus.Taotleda kapitaliturgude arengut läbi Eesti pensionifondidest mulje loomise kui Eesti ettevõtluse ning majanduse arengut pidurdada soovivatest institutsioonidest, on kõike muud kui õige ja eetiline tegu.

Tänases kontekstis otsivad pensionifondid Eesti kui koduturuga seonduvalt eelkõige kõrge kvaliteediga investeeringud. Seda eesmärgiga tõsta nii fondide tootlust kui vähendada korrelatsiooni globaalsete aktsia- ja võlaturgudega.Pensionifondide jaoks on oluline olla kaasatud Eesti jaoks strateegiliselt olulistesse investeeringutesse ning projektidesse. Seejuures on täna laual mitmeid fondivalitsejate poolt  esitatud ideed, mille osas jätkatakse diskussiooni pensionisüsteemi omaniku – Eesti riigiga. Sealhulgas sisaldub nende ideede hulgas ka selline, mille eesmärk on leida hea ja pensionifondi osakuomanike parimatele huvidele vastav  lahendus väike- ja keskmise suurusega ettevõtete finantseerimise küsimuses ehk kohalikku riskikapitali investeerimisel.