Erakonnad jäävad arengule jalgu

Eelkõige pärast viimaseid riigikogu valimisi, kui parlamenti pääses vaid neli erakonda ning ootamatult edukad olid üksikkandidaadid, hakati valjuhäälselt rääkima uue erakonna vajadusest.

Teema on taas päevakorral, kui mais puhkenud Reformierakonna rahastamisskandaal on pettunud või ebalevate kodanike arvu järsult tõstnud.Viimase küsitluse kohaselt kasvas alates maist kuni juulini inimeste arv, kes ei tea, keda valida, tervelt kolmandiku võrra, 39 protsendini.

Seda kasvu on püütud tõlgendada kui ootust uuele erakonnale. See ei pruugi aga nii üldsegi olla. Seda enam, et kahjuks on viimased uued tulijad näidanud, et ka nemad ei suuda täita valijate ootusi, ja kalduvad lõpuks ikkagi peavoolu või populismi radadele. On see Res Publica, rohelised või Keskerakonnast lahku löönud demokraadid.

Probleemi põhjus on ilmselt lihtsam, kui me arvame. Eesti erakondade nõrkus peitub selles, et nad ei ole piisavalt paindlikud ja kohanemisvõimelised. Eesti kodaniku, valija õigustatud ootused on arenenud tempos, millega parteid ei ole suutnud sammu pidada. Lihtsamalt, erakonnad jäävad ühiskonna arengule jalga. Piltlikult ei piisa enam sellest, et, sa pole ninasarvik. Ka oravana tuleb rinnaesine puhtana hoida.

Valija ei oota seega mitte niivõrd uut parteid, vaid tasakaalu praegu vastuolus oleva tegelikkuse ja ootuste vahel. Võimalikku arenguhüpet takistab aga peamiselt parteipoliitikute hoiak, mis näeb vastuolu põhjustajana ühel või teisel moel avalikkust. Ehk mitte ennast, vaid kedagi teist. Nii ongi erakondadel muutuva keskkonnaga keeruline kohaneda.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul