Oleme teenuste maa. Üle 80% Eesti töötavast elanikkonnast töötab teenustesektoris. Kuid suur osa rahvuslikust rikkusest, mida ise kulutada saame (eksport) luuakse hoopis tööstuses, kus töötab vaid 16% elanikkonnast, kirjutab Arengufondi ekspert Imre Mürk.
Seda poleks vähe, kui tööstuse tootlikkus oleks sarnaselt põhjanaabritega kordades kõrgem. Praeguse tööstuse tootlikkuse juures oleks normaalse tööstuse osakaalu saavutamiseks majanduses (praeguselt 17%lt vähemalt 25%ni nagu Soomes) tarvis kaks korda suuremat töötlevatööstuse tööhõivet. Umbes 220 000, nagu oli tööstuse hõive Eestis 1980. aastatel. Samal ajal pole enamasti allhanget tegeva töötleva tööstuse palgad olnud piisavalt atraktiivsed ning tööstusettevõtted pole Eestis suutnud konkureerida laenubuumi tuules sõitnud teenustesektoriga (pangandus, kinnisvara, kaubandus). See on üks põhjus, millepärast noored eelistavad õppida teenustesektori erialasid (juristid, äriteenused, avalik haldus jms).
Eesti majanduse struktuurne muutus on koos pikaajalise töötusega paraku kaasa toonud ka kvalifitseeritud tööjõu puuduse probleemi. Lisaks sellele kaob vananemise tõttu Eesti tööjõuturult igal aastal 1% töötajaid. Kvalifitseeritud tööjõu puudus pärsib ka majandusetegevuse arenguks vajalike välisinvesteeringute saabumist Eestisse. Kiirelt kasvav IT-sektor väidab küll, et neil on suur puudus analüütikutest, programmeerijatest ja projektijuhtidest ning kohe leiaks Eestis rakendust 1745 sobivat spetsialisti, kolme aasta jooksul koguni kuni 6500 inimest. Samas pakub IT-sektor tööd napilt 5%le, töötlev tööstus aga 17%le töötavast elanikkonnast. Tööjõupuudust võimendab ka kohaliku noorema tööealise elanikkonna jätkuv emigreerumine: ligikaudu 2600 inimest aastas.
Vajame inimesi, kes on võimelised töötama rahvusvaheliste klientidega, kes on võimelised rahvusvahelisel tasandil aru saama ettevõtete arenguprobleemidest. Kuidas seda saavutada? Arvestades üha kiiremini muutuvat maailma, vajab tööandjate ootuste ja inimeste kvalifikatsiooni vahelise lõhe vähendamine pidevat pingutust ning pikaajalisi haridusalaseid kokkuleppeid valitsuse ja ettevõtjate vahel. Üheks heaks lahenduseks on duaalse kutseharidussüsteemi juurutamine, kus riigi ja ettevõtte kokkuleppe tulemusena osalevad töötajad töö kõrvalt ka õppes.Pideva vajaduse tõttu uute oskustega inimeste järele on lisaks tavapärasele haridussüsteemile oluline tähelepanu pöörata ka mitteformaalsele haridusele, et tõsta talentide kvalifikatsiooni. Üks võimalus on panustada näiteks elukestva õppe programmidele. See hõlmab inimeste poolt elu jooksul ette võetud õppetegevust eesmärgiga parandada teadmisi ja oskusi ning suurendada kompetentse. Elukestev õpe on muutuste ja uuenduste võtmeelement nii inimese sisemise rikkuse kui ka ühiskonna kui terviku mõttes.