Karl-Eduard Salumäe • 18. veebruar kell 12:18

„Wabariigi“ automaastikku kujundasid bensupeadest taksojuhid ja Ameerika raud

J. Puhk & Pojad oli möödunud sajandi kolmekümnendatel Eesti üks suuremaid automüüjaid. Pildil firma Tartu osakonna väljapanek.  Foto: Elmar Kald (rahvusarhiiv)

Eesti Vabariigi algusaastatel liikus siin sadakond sõiduautot, esimese iseseisvusperioodi lõpus juba üle kolme ja poole tuhande. Autostumist ei vedanud aga niivõrd mitte jõukas keskklass, vaid tehnikahuvilised, kes leidsid võimaluse üldist elatustaset arvestades hirmkallis neljarattaline soetada.

Nagu selgub seekordsest „Autojuttude“ saatest, pakkus niisuguse võimaluse taksot sõitmine. Nõnda teeniti osa autoga seotud kuludest – nende hulgas ka järelmaksu raha – tagasi.

Tänapäevaga võrreldes oli autosid väga vähe – praegu on Eestis registreeritud pisut üle 900 000 sõiduauto. Rohkem kui 3500 tükki on ainuüksi näiteks Lexuseid ja Saabe. Umbes sama palju, kui vabadussõja järel autosid kokku, leidub nüüdis-Eestis Bentleysid.

Tollal polnud kahte esimesena nimetatud automarki veel olemaski ning Bentleyt ükski tööstur või riigitegelane endale teadaolevalt ei hankinud. Üks müüdumaid brände oli Chevrolet ja populaarsust nautisid ka mitmeid teised USA margid. Osalt seepärast, et Ameerika Ühendriigid mängis toona kogu maailma autonduses märksa suuremat rolli, kuid põhjusi oli teisigi.

Teadlane ja autoajaloo huviline Riho Paramonov maalib saates „wabariigi“ automaastikust pildi ja selgitab taustu. Temaga arutleb „Autojuttude“ saatejuht Karl-Eduard Salumäe.

Muu hulgas saab teada, kes olid suuremad autokaupmehed, millisel suurtootjal oli Riias tehas, missuguse praegu paar miljonit eurot maksva eksoodiga Maarjamaal võidu aeti ning kelle auto on legendi järgi maa alla maetud.

Kuula saadet siit:

Hetkel kuum