11. oktoober 2015 kell 7:00

Romantilise saareelu pahupool

Majapalgid tuli Pranglile vedada väikesel kalatraallaeval, abiks omaenda kätejõud.  Foto: Carmen Ott

Saarele ehitus tähendab transpordi organiseerimist, toiduvarude külmutamist ja lakkamatut võitlust sääskedega.

Saarele sõites jäävad kõik mured ja kiirustamine mandrile maha, meri puhastab mõtted ning aeg omandab täiesti teise tähenduse. Samas õpib inimene saarel elades aktsepteerima looduse jõudu, hindama kommunikatsioonide olemasolu ja oskuslikult planeerima tööriistade arvu, kirjutab 12. oktoobril ilmuv Äripäeva erileht Oma Maja.

Endriko Võrklaev on oma perega veetnud suvesid Kõinastu laiul üle 30 aasta. Tema vanaisa alustas suvemaja ehitust 1981. aastal. Saarel käidi varemgi, kuid ööbida tuli enamasti telgis või naabrite juures. Pensionile minek andis vanaisale enam aega ja nii tuligi mõte rajada kunagisele kodusaarele suvemaja.

1980ndatel ei olnud krundi ja ehitusõiguse saamine saarele sugugi mitte lihtne ja selleks tuli läbida ohtralt bürokraatiat. “Oletan, et asjaajamise muutis keerukamaks ka asukoht tollase Nõukogude Liidu piiritsoonis,” märgib Võrklaev.

12 punkti, mida enne saarele kolimist kaaluda

Juurdepääs. Tänapäeval müüakse erinevaid laidusid ja saari ning kinnistuid, kuhu pole regulaarset laevaühendust. Kui endal transport puudub, võib tekkida probleeme nii ehitusmaterjali kui ka reisijateveoga.

Kommunikatsioonid. Kas tulevase hoone juures on olemas elekter või liitumisvõimalus ning kas jätkub võimsust. Kas krundil on kaev, kas see vajab puhastamist. Uurida kohalikust omavalitsusest, kas on võimalus kaev ise rajada.

Detailplaneering. Tuleb järele uurida, ega krundile pole kehtestatud ehituskeelu ala või kui suur maja on detailplaneeringus lubatud ehitada.

Transport. Kui on tegemist saarega või laiuga, mis on raskemalt juurdepääsetav, siis tuleb arvestada, et soovitatav on osta mõni transpordivahend saare ja mandri vahel ning saarel kohapeal liikumiseks, sest naabrimees ei jaksa ka hea raha eest lõputult aidata. Transpordivahend võiks olla kinnine, väiksem, odavam kastiauto, et sellega saaks vedada nii kaupa kui ka inimesi. Arvestada tuleb raskemate oludega - niiske ja soolane õhk ning keerukad teeolud lõhuvad autot kiiremini.

Aeg. Kaalutle, kas sõit suvekodusse mitte liiga pikaks ja kulukaks ei lähe, kui seda igal nädalavahetusel ette võtta. Ehk leiab suvila kuskil lähemal.

Ilm. Saarele elama asuja elu kõige tähtsamaks asjaks saab ilmakaarte tundmine, uudiste kuulamine ja veebist uurimine, kustpoolt puhub tuul ja kui suur see tuul on.

Töö. Saarele tulija peaks arvestama, et alati ei ole võimalik saada kohe mandrile. Võib juhtuda, et mandrile pääseb alles kolm päeva hiljem, kui vaja oleks.

Topeltvarustus. Elementaarseid tööriistu võiks olla kaks komplekti, sest kui vaja vahel ka linnakodus mõni nael seina lüüa, siis pole ohtu, et midagi kuskile maha ununeb.

Varud. Kui tööks vajalikku ehitusmaterjali osta, siis alati varuga, kui üle jääb mõni laud või nael, siis meie kogemus näitab, et kunagi seda ikka vaja läheb aga kui puudu jääb, on jama.

Ehitusmaterjalid. Värvid ja lakid välistingimustesse tuleb osta vastupidavad ja kanged. Tavapärased värvid ei pea saarel niiskuses ja suure tuule käes vastu.

Levi. Uurida tuleb, kes on saarel internetipakkujad. Prangli saarel näiteks ei levi Elioni internet, internetiteenust pakub Unitcom Eesti OÜ.

Arstiabi. Saarele asuja peaks tegema puugivaktsiini. Arvestada tuleb, et saartel on rohkem sääski ja parmusid. Üldjuhul pole saarte meditsiinipunktid nii hea varustatusega kui mandri apteegid. Mõnel pool meditsiinipunktid lausa puuduvad, seega peab endal olema korralik esmaabikapp, kus on valuvaigistid, palavikurohud, krooniliste haiguste ravimid varuga. Enamikul väikesaartel on kiirabi vaid piirivalve helikopter, mille ooteaeg võib olenevalt meditsiinibrigaadi valmisolekust venida mitme tunnini.

Allikas: Carmen Ott, Prangli muuseumi perenaine

Ehitada sai vaid suvisel ajal

Ehituse esmaseks piiravaks teguriks oli Võrklaeva sõnul lühike suvehooaeg, mil ehitada oli võimalik. Seetõttu tuli püstitada elamine, mille saaks kolme suvekuuga valmis. Kui esimene väike suvemajake oli püsti, osutus see pereringis sedavõrd populaarseks, et järgmisel suvel ehitas vanaisa hoonele juba laienduse ning hiljem veel teise korrusegi. “Kuna saarel ei olnud elektrit ega tollal ka generaatoreid, ei saanud kasutada elektrilisi tööriistu,” meenutab Võrklaev.

Võrklaevad kasutavad maja suviti koos lähemate sugulastega. “Kuna hooaeg on piiratud vaid suvega, oleme pidanud mõistlikuks suvekodu jagada,” lausub mees, kelle suvevaheajad möödusid suuresti selle kivise ja kadakase saare kallastel mängides.

Poolsaare moodi saar

Kuna Kõinastu on rohkem nagu poolsaare moodi saar – ka film “Mehed ei nuta” on siin üles võetud, oli materjali vedamine võimalik traktori ja veoautoga läbi madala merevee, läbi lee ehk mööda madalikku meres, kus meri on otseses mõttes põlvini. “Võrreldes paadiga transportimisega oli see kahtlemata efektiivsem,” ütleb Võrklaev. Saarelt pärineb ehituseks vaja läinud saare- ja tammepalk, mida kasutati kaevu ehitamisel.

Võrklaevade suvemajad on kerged puitehitised postidel. “Mäletan, et vanaisa joonestas ka projekte ise, kuid kuivõrd neid tollal kinnitati, ei tea. 1980ndatel maju ehitades oli mõte vaid suvede veetmisel ja seetõttu ei panustanud me tollal soojustusse,” jätkab ta ja lisab, et nüüd ilmselt veedaks nad saarel rohkem aega, kui majad oleks soojustatud ja korralike küttekolletega.

Samblaga vooderdatud majaseinad

Endise Kõinastu saarevahi Mari-Liis Pae vanaisa Ülo Kivihall ehitas sõja ajal saarel toimunud põlengus hävinud kodukohale, Kõinastu Matsi-Jaanile väikese suvemaja. Tema perekond aitas teda kõiges, käed panid külge ka hakkajad lapselapsed. “Esiotsa sai valmis maja pliidiga pool, seejärel valmis teine majaosa. Samblaga vooderdasime seinad, see sambla korjamine kadakate alt meenub esimesena,” jutustab Pae, kelle sõnul sai kogu vajaminev ehitusmaterjal saarele jupphaaval kohale toodud.

“Ent kuna meie vanaisal olid kuldsed käed, oskas ta ka kõik kapid-lauad-pingid majja ise ehitada,” sõnab Pae. Vanale sepikojale tegi papa, nagu teda hüüti, katuse peale ning see sätiti hiljem kuuriks. “Aga jah, palgiotstest ja lauaservadest aitasime õdedega koos kinni hoida ja nõnda tasapisi kõik valmis,” meenutab Pae. “Algul tehti kõik toidud õues lõkkel, ent kui pliit juba tuppa saadi, oli ikka suur kergendus,” mäletab Pae. Suures osas toodi ehituseks vajaminev palkmaterjal Muhust.

Kuidas ehitusmaterjal saarele saab

Saaremaa mees Andres Ella läks Ruhnu esimest korda 2008. aasta jaanipäevaks. “Esimesest hetkest hakkas saar mulle meeldima ja tekkis soov sinna suvemaja ehitada. Mõne aja pärast õnnestuski osta maatükk, kuhu lubati maja ehitada,” meenutab Ella.

Kõige keerulisem moment Ruhnu ehitamisel oli Ella sõnul logistika ja kogu protsessi läbi mõtlemine. “Tuli broneerida ehitusmaterjalide tonnaaž laevale, kokku leppida transport sadamasse ja sadamast edasi krundile,” jutustab ta.

Tööriistu saarele minnes maha unustada ei tohi

Saarele ehitati palkmaja, mille püstitamine ei ole Ella sõnutsi väga pikk protsess, kui kõik maja osad on õigesti tehtud. “Õnneks olid palkmaja meistrid ettevõttest RPM väga kvaliteetse töö teinud ja kõik läks kenasti paika,” meenutab Ella paari aasta tagust ehitustööd.

Suurim risk saarele ehitamisel on Ella arvates olulise ehitusmaterjali või tööriista maha jäämine, mis takistab edasi ehitamist. “Laev ei käi Ruhnu iga päev ning sel juhul jääb ehitus seisma. Neid olukordi pidi ette nägema ja vältima,” räägib Ella.

Ella sõnul on Ruhnus toredad ja vastutulelikud elanikud ning kohapealt saadi ehitusel nendelt palju abi. “Kohalik kopp tegi mullatööd, laenasime redeleid ja teisi vajaminevaid vahendeid. Hea on ka see, et Ruhnus on kaks kauplust, kust toitu osta.”

Alati ei pruugigi saarele saada

Ella sõnul tuleb igal hetkel arvestada, et tuul võib olla liiga tugev ja laev ei sõida. “Ruhnus käies õpib aktsepteerima looduse jõudu,” teab ta.

Kui maja sai valmis, avastas Ella perekond, et maja kasutatakse ikkagi ainult mõned korrad aastas. Nii hakati maja välja rentima. Nüüdseks kannab hoone nimetust Ruhnu Puhkemaja, mis võtab külastajaid vastu aasta ringi.

Ruhnuga pidi Ella sõnul olema nõnda, et kui inimene tuleb saarele, siis talle kas meeldib siin väga või kohe üldse mitte. “Saar ei jäta kedagi ükskõikseks,” lausub Ella, kelle sõnul on suvekodu väikesel saarel tegelikult suur luksus. “Saarele sõites jäävad kõik mured ja kiirustamine mandrile maha, meri puhastab mõtted ning aeg omandab täiesti teise tähenduse.”

Viiruse kiuste Saaremaa asemel Pranglile

Prangli saarel asuva rahvamaja ning Prangli saare muuseumi perenaine ja juhataja Carmen Ott meenutab aega, mil ta koos perega millenniumiaastal endale suvekodu otsis. “Olime juba peaaegu ära maksmas käsiraha Saaremaa rehielamule, kuid äkki vaatasime ajalehes Soov kuulutust, et Pranglis müüakse ühte talumaja. “Pranglil müüakse haruharva mõnda talumaja,” teab Ott.

Nii mindigi Pranglile maja vaatama. “Tulime saarele, maja ise oli igavene risu, rohi rinnuni, õu märg ja vesine. Aknad katki, köögis polnud põrandat ning keset õue haigutas suur 1,5 m kõrgune džinnipurkide hunnik,” meenutab Ott saatuslikku kohtumist Prangli saare ja sealse majaga.

“Aga mees on mul selline asjalik, ta vaatas üle ja ütles, et saab asja küll,” jätkab Ott. Juba esimesel nädalal oli kõigil pereliikmetel kõva tegutsemise isu. “Puhastasime krunti võsast ja vanast prahist. Ent siis jäin ma raskelt haigeks - tuli välja, et Prangli saarel levib Eesti mõistes väga haruldane haigus nimega tulareemia, mida esineb mullas ning mis levib hiirte, rottide ja isegi sääskede ning puukide kaudu,” räägib Ott.

Palgid leiti tee äärest

Pärast haigust kulus paar aastat, enne kui Carmen hakkas uuesti saarel käima. Seni ehitas mees talukohta üksinda edasi. Aastal 2006 otsustasid nad koos teha saarele oma õue muuseumi. Vanu asju oli selle ajaga kogunenud, kuid hoonet selleks polnud.

Ühel päeval märkas Oti perekond täiesti juhuslikult Tallinnas Järvel, et üks alevi maja on maha lammutatud. Ning et kõrval vedelevad palgid. “Läksime juurde ja küsisime ja, oh õnne, saime need palgid endale,” jutustab Ott.

Palgid toodi saarele vanade kalatraallaevadega. “Käsitsi tassiti need linnas auto haagise peale, mandril Leppneemes laeva peale, laeva pealt saarel käru peale ja käru pealt siis kodu juures maha,” meenutab Ott ja imestab ise praeguseni, kuidas kõige sellega hakkama saadi.

Nüüdseks, aastaks 2015 on vana talu õu hooneid täis ning perekond elab saarel õnnelikult juba seitsmendat aastat. “Meie maja pärineb tegelikult ju aastast 1923. Ent kõik eluks vajalik on meil siin olemas. Saarel on nii, et sügisel varutakse toitu rohkem kappidesse, sest ülemere sõit ei ole nii kindel. Isegi leivad-saiad paneme osa sügavkülma, et pikemalt säiliks,” sõnab Ott.

Ehitamine muutub kergemaks

Oti sõnul oli ehitus saarel 15 aastat tagasi palju keerulisem kui praegu. “Toona oli meie kasutada vaid postipaat Helge ning kalatraalid, millega toodi ehitusmaterjal ja autod, kuid nüüd juba neli aastat saame tuua materjali ikka suure laevaga,” ütleb Ott.

“Mistahes materjali vedav auto saab laeva peale sõita koos ehitusmaterjaliga ega pea igat lauajuppi ise tõstma. Laeval on ka kraana, mis kergendab inimeste vaeva, seega praegu on saarele ehitamine juba lust ja lillepidu!”

Autor: Kairi Oja, kaasautor

Hetkel kuum