Ühes hiljutises telesaates toodi välja, et kaubarongide liikumise pealt teenitud rahast kulub aastas 80 miljonit krooni reisirongiliinide doteerimiseks. Tundub, et rongiga sõitvad inimesed ei peagi piletit ostma, Eesti Raudtee teeb neile välja.

Oma teenistusajast N armees on meelde jäänud kõnekäänd -- seal, kus lõpeb inimmõistus, algab raudtee. Ei usu, et raudteeasjandusega tegelevad mõistuseta olendid, kuid Eestimaa raudteedel pole märgata ka midagi sellist, mis viitaks uuendustele, kliendisõbralikkusele, püüdele sotsialismiaegsest raudteesüsteemist paremini toimida. Ainult autojuhtide, jalakäijate, mootorratturite ja hobuveokijuhtide süüks on küll raske panna kümneid traagiliselt lõppenud õnnetusi raudteeülesõidukohtadel.

Sellisel taustal tundub üsna tobe ja isegi küüniline Eesti Raudtee võimas rahakulutusaktsioon, mis seisneb meie kõigi tänamises selle eest, et me veel rongi alla pole jäänud. Vägisi jääb mulje, et Eesti Raudtee pakub igal õhtul teleekraanilt oma reklaamklippi vaid iseenda ja rahulolematute rahustamiseks.

Profülaktika on tunduvalt parem kui tagajärgedega maadlemine, aga meie raudteeisad on profülaktikaga pisut hiljaks jäänud. Tellimistööna mõjub Pühapäevalehes meedialeheküljel avaldatud «Kõnekas manitsus», kus leitakse, et Eesti Raudtee reklaamklipp tekitab vaatajais positiivse impulsi. Oleks hoopis positiivsem, kui riigiettevõte Eesti Raudtee maksumaksjate raha raudteeülesõidukohtade paremaks märgistamiseks ja remondiks kulutaks, mitte aga reklaamiagentuure sadade tuhandete kroonidega ei toidaks.