Ida- ja Balti turul konkurentsivõimelised Eesti ehitajad on tihti kaasa võtnud siinsete projekteerijate poolt loodu. «Ehitusfirmade kaudu asetleidev kaudne eksport näitab, et Eesti projekteerijad on end päris hästi müüma hakanud,» annab kolleegidele hinnangu arhitekt Tõnis Tarbe omanimelisest arhitektuuribüroost. Mingil määral lähevad projekteerijad ida poole ka üksinda, kuid raskemate tingimuste tõttu on selline tööviis suhteliselt väikese osatähtsusega.

Oma mõistust ja oskusi lääne firmadele müüjaid on vähem, kuna lääneriikides on tugev oma turu kaitse. Ainsaks võimaluseks lääne poole pääseda on EPBLi tegevdirektori Peeter Koka sõnul teha tööd ühisfirmades või omada häid isiklikke kontakte. «Läänepoolsed kitsendused on tehtud siiski n.ö tsiviliseeritud moel, st seadusega pole midagi keelatud,» kirjeldab Kokk raskeks ja vaevaliseks tehtud bürokraatlike instantside läbimist, tunnistades, et seejuures tihti projekteerimisluba ei antagi.

«Kuskil ei sallita välisprojekteerijaid,» on Tõnis Tarbe seejuures tolerantne. «Ei maksa arvata, et meid võetakse mujal paremini vastu, kui meie teisi võtame.» Projekteerijate töö eksporti peab Tarbe paratamatuks ja igale maale tervislikuks. «Kogu aeg omas mahlas olemine ei too kellelegi kasu,» usub Tarbe ja lisab muiates, et lähiümbruses saavad Eesti projekteerijad kõigega hakkama, probleeme võib tekkida näiteks Vietnamis.

Peeter Kokk leiab, et ehkki projekteerijatel Eestis tööpuudust ei ole, võib uute ja suurte ehituste vähesuse tõttu siinne turg ambitsioonikamate ja arenemisaltite projekteerijate jaoks ahtaks jääda. «45 EPBLi kuuluvast büroost on hetkel ekspordiga hõivatud umbes veerand,» määratleb Kokk väljapoole Eestit projekteerivate büroode hulga.

Kolm aastat ühele Taani firmale konsultandiks olnud Tõnis Tarbe usub, et koostöös lääne partneritega kerkivad esile mitmed erinõuded, nagu suurem usaldatavus nii üksikisiku kui firma tasandil, suhtlemis- ja keeleoskus ning kombestiku tundmine. «Võin rääkida oma firma käibest ja pangakontost, ent kui ei ole isiklikku usaldust, ei saavuta midagi,» on Tarbe veendunud. Lisaks silmaringile, kogemustele ja erialastele oskustele peavad lääneriikidesse projekteerinud arhitektid oluliseks sihtmaa seadustiku tundmist. «Projekt tuleb vormistada nii, et see oleks arusaadav igale ametnikule,» räägib Tarbe, kelle firmas oli 1994. a 1,2 mln kroonise käibe juures peaaegu 600 000 krooni eest eksporti.

ASi ESP Engineering tegevdirektori Eero Vaarmanni sõnul tähendab lääne firmadele projekteerimine tihti seda, et lõpptoodang valmib ikka ida pool. «Paljud Soome firmad ehitavad Venemaal, kasutades Eesti projekteerijaid,» kinnitab Vaarmann. Sellese koostöö peamise põhjusena nimetab ta Eesti tööjõu suhtelist odavust, keeleoskust ning Venemaal kasutatavate normatiivaktide tundmist.

Avatumale idaturule minejatel on Peeter Koka väitel tööaladeks kujunenud eelkõige Venemaa, Läti, Leedu ning uue maana ka Ukraina, kus juba nõukogude ajal vaadati Eesti projekteerijaid kui läänelikke tegijaid.

Kui lääne poole projekteeritakse tööjõu madalama hinna tõttu peamiselt töömahukaid ja n-ö suuremat ajutegevust nõudvaid projekte, siis idaturg võimaldab Tõnis Tarbe sõnul enam lusti pakkuvate tööde tegemist. «Venemaal läheb eriti hästi kaubaks eramaja ehk sealne daat?a,» on Tarbe tähele pannud. «Samuti on Eestit külastanud Vene ettevõtjad tellinud restorane.»

Idapoolset tellijat iseloomustab Tarbe kui inimest, kes ootab projekteerijalt seda, mis talle meeldib, lugemata seejuures erilise hoolega igat tuhandet dollarit. «Kui Vene tellija tahab ikka 1000 m², siis ei otsusta ta mingil hetkel rahalistel kaalutlustel 950 m² kasuks,» võrdleb Tarbe idapoolset tellijat kokkuhoidliku Eesti tellijaga. «Meie siin oleme külmad ja kained, aga neile peab tellitud objekt meeldima.»

Bütsantsi lopsakast kultuurikontekstist pärit Venemaal hakkab Tarbe arvates kujunema Itaalia arhitektuurile sarnanev joon. «Venelaste maitse sarnaneb Kesk-Euroopa maitsele,» vastandab Tarbe idanaabreid põhjamaise kargusega harjunud eestlastele. «Kui me jätkame vaatamist n-ö Rovaniemi poole, siis lõikame end arhitektuurilise mõttelaadi poolest Euroopast lahti ning kaotame ühtlasi Vene turu.»

Vene turu suurus annab spetsialistide hinnangul projekteerijatele tööd pikaks ajaks, kuid järest raskemaks läheb üksikfirmal sinna pääseda. Lisaks suurtele kaugustele ja konkurentsile teeb Vene turul tegutsemise Vaarmanni sõnul problemaatiliseks projektide kooskõlastamine, kus seaduste kõrval mõjub ametnike omavoli. Eero Vaarmanni arvates võiksid projekteerimisfirmad jõud kokku panna ning konsortsiumi moodustada. «Seni pole keegi seda mõtet avalikult välja öelnud,» räägib ta projekteerimisfirmade püüdlusest ise hakkama saada.

Ida pool valitseva korralageduse taustal ei ole Peeter Kokk kuulnud, et mõnel Eesti projekteerijal oleks Vene tellijatega tekkinud rahalisi probleeme, vastupidi Eesti tellijatele, kelle puhul selliseid ebameeldivusi on ette tulnud. Tõnis Tarbe tunnistab, et riskiga kaasneb suurem rahasumma. «Eelarve on idaturul suurem kui siin,» välistab Tarbe seejuures muinasjutulised summad. «Mingi protsendi võrra on summal juures riskifaktor.» Suuremaid rahalisi ebameeldivusi aitab vältida osalise ettemaksu nõudmine. «Ilma ettemaksuta ei hakka vähemalt idaturul keegi liigutama,» räägib Tarbe, kes ei küsi ettemaksu ainult pikaajaliste partnerite käest. 100% ettemaksu Eesti projekteerijad tavalist ei kasuta, kuna alati on võimalus, et risk on mõlemapoolne. Tarbe sõnul katab tema ettemaksust otsesed töö kulud ning lõpparve kujuneb tavaliselt kasumiks.