Hinna kõrval tasub ka kvaliteeti arvestada

Eesti turul on palju kindlustusseltse. Ühelt poolt on olukord kliendisoodne, sest valik on avaram. Teiselt poolt aga teeb see kindlustusvõtja elu keerulisemaks, sest valikuvõimaluste suur hulk nõuab kindlustuspakkumuste sisulist analüüsi. Sarnaselt tarbekaupadega on kindlustusteenus kaup, mille valikul peaks hinna kõrval ka kvaliteeti arvestama.

Kindlustusteenuse kvaliteet seisneb selles, kuivõrd sõlmitud kindlustuslepingust kahjujuhtumi toimumisel kasu on. Kaks asjaolu, millele teiste hulgas vähem tähelepanu osatakse pöörata, on alakindlustus ja edasikindlustuse olemasolu.

Kindlustuskatte (kindlustussumma) suurus on tegelikult kõige esimene asi, millele kindlustusvõtja peaks lepingu sõlmimisel tähelepanu pöörama. Välja arvatud mõningad erijuhud (esmariskikindlustus, amortiseerunud vara kindlustus), peab kindlustussummaks olema kindlustatava vara taastamis- või uuestihankimise väärtus. Väiksem kindlustuskate tähendab alakindlustust, mille puhul isegi osalised kahjud hüvitatakse proportsionaalselt alakindlustuse ulatusega. Näiteks kui kümnemiljonilise ehitusmaksumusega hoone kindlustussumma on viis miljonit, on kindlustuse pakutav abi poolik. Kuna alakindlustuse ulatus on 50%, hüvitatakse ka osaline kahju ainult 50% ulatuses.

Samas on alakindlustusega poliis odavam. Kui tegelikule riskile vastav kindlustustariif on näiteks kaks promilli, oleks kümnemiljonilise kindlustuskatte puhul aastane kindlustusmaks 20 000 krooni, viie miljoni puhul aga vaid 10 000.

Alakindlustust soosib asjaolu, et kindlustusvõtjad soovivad tihti ise väiksema kattega kindlustust, arvates, et nii õnnestub neil osaliste kahjude vastu odavam kaitse leida. Kui kindlustusseltsi esindaja unustab klienti alakindlustuse tagajärgedest informeerida, ei pruugi klient ostetud kindlustuse puudulikkusest teadlik olla. Õnnetusjuhtumi puhul tuleb tal aga rängalt pettuda. Kui toodud näites kümnemiljonilise ehitusmaksumusega hoones toimub näiteks neljamiljonilise kahjuga tuleõnnetus, saab alakindlustusega lepingu sõlminud klient sellest hüvitisest kätte vaid 50%, kaotades kaks miljonit.

Kui klient soovib teadlikult täielikust taastamismaksumusest väiksemat kindlustuskatet ning on huvitatud hüvitise väljamaksmisest täies mahus, peaks kindlustusandja pakkuma esmariskikindlustust, mis kindlustab kogu võimaliku riski esimese osa.

Oleks imelik, kui kindlustusselts pakuks oma klientidele teenust, mille vajalikkuses ta ise veendunud ei ole. Edasikindlustus tähendab seda, et kindlustusselts kindlustab ennast omakorda teistes (suuremates) kindlustusseltsides, mis sageli ongi edasikindlustusele spetsialiseerunud.

Edasikindlustus ei ole vajalik ainult väikestele, vaid ka suurtele kindlustusseltsidele. Tegemist on normaalse riskide hajutamisega, millel põhinebki kogu kindlustustegevus. Edasikindlustamine ei anna tunnistust kindlustusseltsi nõrkusest, vaid ettenägelikkusest. Mõnikord arvatakse, et edasikindlustus on Eesti kindlustusseltsidele ebameeldivaks koormaks, kuna see tähendab kindlustusmaksete osalist loovutamist edasikindlustusandjatele. Selle loogika kohaselt oleks ka kindlustamine üldse halb, kuna selle eest tuleb maksta.

Edasi ei kindlustata mitte ainult väga suuri riske, vaid ka väiksemate riskide gruppe, kuna nende üheaegne realiseerumine võib kindlustusseltsile makseraskusi tekitada. Eriti vajalik on edasikindlustus lühema tegutsemispraktikaga kindlustusseltsidele. Eesti seltsid kuuluvad kõik sellesse kategooriasse. Mida suurem on edasikindlustuse osakaal, seda turvalisem on selts kliendile.

Edasikindlustamine toimib ka hinnakontrollina -- pikaajalise praktikaga edasikindlustusseltsid seavad edasikindlustamise eeltingimuseks liiga väikeste kindlustusmaksete tõstmise. Väga odavaid kindlustuspakkumusi võib seostada edasikindlustuse puudumisega, seega tuleks turvalisusest huvitatud kliendil edasikindlustuse olemasolu kontrollida. Muidugi on tähtis ka see, missuguses edasikindlustusfirmas on risk edasi kindlustatud.