Maareformi muudatustest on puudu kõige olulisem
Mõne aja eest suhteliselt edumeelne tundunud maareformiseadus on tänaseks Eesti majanduse arengule jalgu jäänud. Iga jutuajamine välismaise või kodumaise ettevõtjaga viib lõpuks ikkagi välja maareformini, õigemini selle arenematuseni.
Hetkel vaagitakse maareformiseaduse muudatuste tegemist, mis puudutaksid peamiselt maareformi õigustatud subjekte. Ühe kavandatava seadusemuudatuse kohaselt lõpetaks riik maade kompenseerimise ning välistatud pole ka, et järgmisest aastast kannavad enamiku maa tagastamisega seotud kuludest õigusjärgsed omanikud ise.
Iga käimasoleva reformi muudatus, olgu see siis missugune tahes, on iseenesest alati halb, kuna see rikub reformi rütmi ja tekitab ebavõrdsust. Praegusel juhul on aga ummikusse jooksnud maareformi kiirendamiseks igasugused vahendid head. Kompenseerimise kaotamine jätab ühest küljest riigile enam viletsas olukorras ja odavaid maatükke, teisalt aga kahandab märgatavalt turule tulevate EVPde arvu.
Samas ei tahaks nõustuda väitega, et sellisel juhul suureneks riigi võlg maamõõtjatele, kes peavad hakkama üha enam täitma asendusmaa mõõtmise tellimusi. Maa tagastamine looduses ülemõõdistatud maatüki piiride alusel on tänaseks enda sobimatust veenvalt tõestanud, erinevatel põhjustel on maa mõõtmine saanud üheks reformi pudelikaelaks. Äripäeva meelest on viimane aeg hakata maad tagastama olemasolevate ja säilinud plaanide alusel, seega maad looduses üle mõõtmata.
Sellisel juhul jääks maamõõt-ja tellimise kohustus juba uuele omanikule, juhul kui ta seda üldse vajalikuks peab. Võimalikud hilisemad kohtuvaidlused tekivad niikuinii, need kaovad alles siis, kui uus omanik saab aru, et talle on kasulikum maad siiski ekspluateerida, mitte mõne meetri pärast kohut käia. Samuti võib uutelt omanikelt näiteks nõuda allkirja maapiiridega nõustumise kohta. Igal juhul suureneks sel juhul plahvatuslikult tagastatava maa hulk, mis ongi maareformi peaeesmärk. Sugugi vähetähtis pole ka kokkuhoid, seda nii riigi kui uue omaniku jaoks, maa tagastamisega seotud kulutused väheneksid tunduvalt.
Kahetsusväärne, et seaduseandja ei plaani maareformi muudatustepaketi hulka Äripäeva meelest tähtsaimat parandust -- riigimaa müüki ettevõtjale, sealhulgas välisinvestorile. Tuleb aru saada, et ettevõtja, kes on Eestis mingi tehase, kaupluse jne rajanud või omandanud, tunneb end petetuna, kui ta ei saa hoonealust maad endale osta, seda ka ausa konkursi korras. Maa ostmise võimaluse teatavaks saamine välisriikides oleks välisinvesteeringute magnet ja tõstaks tunduvalt imeväikese eelarvega Eestit kui investeerimisobjekti reklaamima kohustatud välisinvesteeringute agentuuri kasutegurit.
Maa müügis välismaisele ettevõtjale ei tasuks näha tonti -- linna või riigi elutegevuseks hädavajalikke maatükke ei pea ju müüma, maa kasutamise tingimuste ja ehitatava hoonete otstarbe ja parameetrite sätestamiseks on riigil juba praegu kõik seaduslikud võimalused olemas.