Kirjutamise vaegnähtustest

Kõigepealt solvumistest. Inimene solvub reeglina selle peale, kui tema mõte pole artiklis adekvaatselt edasi kantud. Siin võib süüdi olla kas ülipüüdlik ajakirjanik või allikas ise, kes ei oska oma mõtteid selgelt väljendada. Süüdistatakse loomulikult ajakirjanikku ning edasi ka väljaannet, kellega ei soovita edaspidi suhelda. Iseenesest inimlik reaktsioon, kuid kahjulik ainult allikale endale.

Solvutakse ka selle peale, kui artiklis ei kajastata tema firma tegemistest just seda kõige õigemat poolt ja kõige õigema nurga alt. Siin tuleb lugupeetud allikale meelde tuletada reklaami ja uudisartikli vahet, mis seisneb selles, et kui reklaamartiklis ütleb firma, millest ja kuidas peab kirjutama, siis uudises ajakirjanik või toimetaja.

Ma sooviksin lugu enne avaldamist kindlasti näha -- tuntud lause Eesti, kuid peaaegu mõistetamatu lääne ajakirjanikule. Loodetavasti peagi unustusehõlma vajuv väljend ja olukord, kus veerand tundi enne lehe trükki minekut tuleb allikale tõestada, et kord välja öeldud enda, või mis veel hullem, teiste lausete parandamist ei tule.

Järgnev mõte on nii oluline, et nõuab taandrida.

Me kirjutame Teist, lugupeetud firmajuhid, ametnikud ja teised rahavoogude liikumist suunavad isikud -- kuid me kirjutame mitte Teile, vaid oma tunduvalt suuremale ja laiemale lugejaskonnale.