6 veebruar 1996

Ettevõtete kindlustus ajab jalgu alla

Praegu pole Eestis kindlustusliigid kaugeltki nendes proportsioonides, nagu see loogiline oleks. Maailmas on suurim kindlustusharu elukindlustus. Kahjukindlustusliikidest on suurim ettevõtete kindlustus, mis peaks ka Eestis edaspidi selles suunas minema, arvab ASA Kindlustuse peadirektor Sergei Net?ajev.

Liikluskindlustuse taandumist tagasihoidlikumale positsioonile näeb Net?ajev võimalik olevat eelkõige ettevõtete vara kindlustamise kasvu tõttu. «Kui me vaatame vara mahtu, siis see on fantastiliselt suur,» räägib Net?ajev. «Kui see oleks kõik kindlustatud, siis raha, mis sealt tuleks, lööks liikluskindlustuse mitu korda üle.»

Sergei Net?ajev ütleb, et kõigil ettevõtetel peaks põhivara olema kindlustatud. «Vaatame näiteks sellist ettevõtet nagu Eesti Energia, kel on põhivara sadades miljonites. Kui see oleks kindlustatud, tuleks sealt rohkem preemiaid, kui mõnel seltsil liikluskindlustusest kokku,» toob Net?ajev näite.

Net?ajev leiab, et sellised suured kindlustusobjektid ei ole riski tõttu Eesti kindlustusseltsidele üle jõu käivad. «Kui ühele ettevõttele kuulub 100 miljoni krooni eest vara, siis pole see tavaliselt kontsentreeritud ühte hoonesse, vaid on hajutatud näiteks kümnesse kohta,» selgitab Net?ajev. «Suurim võimalik kahju on tõenäoliselt umbes 10 miljonit krooni. Kujutage ette näiteks Tallinna Sadamat, et kõik korraga maha põleb, see on absurd!»

Eesti sõjajärgsete aastate suurim varakindlustuse kahju juhtus Kunda tsemenditehases, objekti kindlustas Seesam. Kindlustusstatistika järgi oli kahju suurus umbes 17 miljonit krooni.

«Seesamile oli see väga hea positiivne kogemus,» lausub Seesami peadirektor Toomas Abner. «Me oleme ainus kindlustusselts Eesti turul, kellel on suurkahjude käsitlemise küsimus selge.»

Eestis valitsevat olukorda, kus suured riigiettevõtted on kindlustamata, peab Abner loomuvastaseks. «Kui rikkad riigid võivad seda endale lubada, siis kindlasti ei saa seda endale lubada vaesed riigid,» sõnab Abner. «Muidu tekivad planeerimata kulud, millele tuleb kuskilt riigi reservist kate leida. Riigil peaks olema kindlustuspreemiate jaoks raha eelarvest eraldatud.»

Sergei Net?ajev märgib, et mitmed suured ettevõtted teevad endale kindlustusfondi. «Kui midagi juhtub, siis maksavad fondist ise kinni,» räägib ta. «Aga tegelikult ei oska nad adekvaatselt vajalikku fondi välja arvutada, nad ei oska seda õieti kasutada jne, see on tegelikult naturaalmajandus. Siis peaksime meie tegema endale ka väikese elektrijaama.»

Net?ajev näeb taoliste fondide puhul ka juriidilist probleemi ja toob järgmise näite.

Juhtub rongiõnnetus ja üks inimene saab viga. Reisijale peaks maksma kompensatsiooni, raudtee juhtkond on nõus ja maksabki kannatanule mingi summa välja. Siis tuleb riigiettevõttesse riigikontroll ja küsib: miks te sellele inimesele nii palju maksite, äkki oleks pidanud maksma vähem, kas see inimene ei ole teie sugulane? Õiguse saab ainult kohtuotsusega, kindlustusseltsi puhul selliseid probleeme ei teki.

Toomas Abneri sõnul on ettevõtete oma kahjufondid maailmas olemas, kuid seda lõbu võivad endale lubada ainult maailma suured korporatsioonid, et mitte lasta rahal välja voolata.

«See tähendab sisuliselt seda, et üks korporatsioon moodustab oma suures organisatsioonis tegelikult kindlustusfirma, kes tegeleb kogu korporatsioonile kindlustusteenuste pakkumisega,» räägib Abner. «Ma ei pea aga absoluutselt õigeks Eesti väikeste ettevõtete puhul mingisuguste fondikeste moodustamist. Kui toimub Kunda-sugune juhtum, kas siis peab nii suure fondi moodustama, samal ajal kui ettevõtted vaevlevad rahaliste vahendite puuduse all?»

Hetkel kuum