Küsimustele vastab ASi Rondam juhatuse esimees Neinar Seli
Aktiivse spordimehena oli mul tekkinud hulgaliselt sidemeid ja tutvusi nii idas kui läänes. Tollal oli suurem osa sportlasi mingil määral äriga seotud, kuigi mõne paari t?ehhi botaste pisikese vaheltkasuga müümist on praegu naeruväärne äriks pidada.
Kümme-viisteist aastat tagasi oli rubla veel tugev raha ja kes suutis läbi oma aktiivsuse 500 või 1000 rubla palgalisa teenida, oli tehtud mees. Kui tekkis võimalus kooperatiive luua, asutasin koos sõpradega ja üksi päris mitu ettevõtet. Sama kordus hiljem aktsiaseltsidega.
Kui 1993. aasta mais Tartu KEKi peahoone erastasime, tuli lõplikult ülikooli ja eraäri vahel valik teha. Otsustasin, et suudan eraettevõtjana oma energiat kasulikumalt rakendada ja rohkem oma pere heaks ära teha.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Eks segastel aegadel õnnestunud mul endalgi kuigivõrd raha teenida, aga mitte niipalju, et näiteks ainult oma rahaga suurettevõtete erastamisel kaasa lüüa.
Sidemed USA suurinvestoritega tekkisid mul 1989. aastal läbi sealsete eestlaste. 1990. aastal käisin esimest korda Ameerika mandril, vaatasin Hea Tahte mänge Seattle'is. Kasutasin mulle pakutud õppimisvõimalust ja sain hea ülevaate USA turismi- ja kinnisvarafirmadest.
Sealsed investeerimisfondid tundsid huvi Eestisse, teistesse Baltimaadesse ja Venemaale investeerimise vastu. Nad soovisid leida projektijuhte, kes aitaks sealset raha siia paigutada. Tutvusin investeerimisfondidega, nende abipankadega, küllalt laia investoriteringiga. Aastate jooksul on tekkinud usaldus, olen vahendanud päris suuri tehinguid.
Suur huvi on siinsete puiduäriga seotud projektide vastu. Põhjus on selles, et USAs ei lubata enam eriti metsa raiuda ja puidutööstusettevõtted on suletud. Sealt saaks võileivahinna eest siia tuua häid seadmeid ja tehnoloogiat.
Olen püüdnud osaleda kõikide Eesti mööblifirmade erastamisel. Seni on õnnestunud vaid Wermo kätte saada. Viisnurga ja Tarmeko erastamisega läks nii, et esimene napsati kuluaaripoliitika abil nina alt ja teise puhul ei saanud me põhilise huvigrupiga kaubale.
Ma pole pessimist ja loodan kaasa lüüa mööblifirmade erastamise teises ringis. Praegustel omanikel võivad tulla raskused laenude tagasimaksmisel. Toota ei jõua laenude peal, sest intress sööb kogu tulu ära. Tootmise arendamiseks on vaja leida investeerija.
Jõudemonstratsiooni saab alati teha, aga lollilt maksta lihtsalt ei tohi. Iga pakkumuse taga peavad olema arvestused, äriplaan. Pealegi tuleb investorite raha eest vastutada isegi rohkem kui enda rahakoti eest. Rumalate ülepakkumistega võib kaotada investorite usalduse ja saada tobedalt tuntuks. Samas on mul tuua selliseidki näiteid, kus erastamisagentuur pole parima pakkumuse kasuks otsustanud.
Kui ise ei jõua raha paigutada, on võimalik seda Eesti pankadele pakkuda, sest siinne intressimäär peaks olema USA pankadest kõrgem. Olen seni jäänud üksiküritajaks ja pole kindla pangaga seotud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seda ei saa aga eitada, et olen Eesti pankadele USAst raha vahendanud. Sealsed deposiidid on kindlalt madalamad kui meil ja selle vahe pealt on võimalik teenida. Kasu või kahju võib saada ka kursivahedest. Näiteks Jaapanist saaks võtta nullprotsendilist laenu, aga jeen on viimaste aastatega nii tugevaks läinud, et laenu tagasimaksmisel jääb laenuvõtja kindlalt kaotajaks pooleks.
Meil ei osata investoritega suhelda, muidu oleks Eestisse senisest hoopis rohkem raha paigutatud.
Viimasel ajal on huvi suurenenud kinnisvara ja maa vastu. Seda on praegu veel võimalik suhteliselt odavalt kätte saada. Oleme kokku ostnud maju, kortereid, kinnistuid, maad. Loomulikult on eesmärk kasudega edasimüük. Kinnisvaraturg on Eestis veel välja kujunemata. Väärtpaberiturul olen osalenud läbi suurerastamise investeerimisfondi, Fondijuhtide ASi ja ASi Fondiinvesteering. Pean Eesti väärtpaberiturul osalemist perspektiivseks ja tulutoovaks.
AS Rondam on aktsionär Võru mööblivabrikus Wermo, Tartu konservitehases Salvest, kontsernis Estiko ja veel mõnes väiksemas tööstusettevõttes. Viimane suurem tehing oli kaasalöömine Dvigateli erastamisel. Kaubandusega ma enam peaaegu ei tegele.
Ma ei soovi, et minuga seotud firmadel tekiks sama olukord, nagu paari aasta eest LMRA-l või Primexil. Siis oli Tartu linnaplaanile märgitud üsna palju alasid, kus need kaks firmat soovisid ehitada ja arendada.
Püüan oma ettevõtmisi hoida stabiilsetena, olen üsna ettevaatlik, hoian reserve, et ei kõrbeks. Sellel aastal tahaks oma ettevõtted ja osalused ühe kontserni alla kokku viia. Tahaks hajutada enda koormust ja konkreetset vastutust. Selleks tahan erastatud ettevõtete nõukogudesse kutsuda ka välisinvestorite poolt konkreetsed inimesed.
Seda on tõesti kusagil naljaga pooleks öeldud. Arvan, et minuga seotud firmade bilansimaht on kokku kindlasti suurem kui Tartu linnal. Võtame või Dvigateli ja Wermo.
Olen ettevõtetes vaid üks osanik, mitte põhiomanik. Arvan, et selline jutt lasti liikuma siis, kui Tartu linna eelarve oli palju väiksem kui praegu.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sattusin reformierakonda tänu Toomas Savile, kellega oleme mitmel alal kolleegid ja perekonnatuttavad. Endise sportlasena olen nõus Savi öelduga -- ausa mängu põhimõtted peavad kehtima ka poliitikas.
Reformierakond on deklareerinud, et ei hakka oma võtmeisikuid soojadele kohtadele sokutama. Ei näinud enda reformierakonda astumises midagi halba.
Tulevikus tahan poliitikast tagasi tõmbuda, sellele kulub liialt palju aega. Pealegi hakatakse varem või hiljem end poliitikaga sidunud ettevõtjaid korruptsioonis süüdistama. Selles mõttes ei pea ma suurettevõtja ja mõne erakonna funktsionäri ametite ühitamist õigeks.
Spordiga seonduvaga. Tahaksin jääda õpitud eriala juurde. Livoonia spordiklubi on loodud ka vanast armastusest. Oma äripraksise tõttu oskaksin ehk üsna edukalt tegeleda spordi majanduspoolega. Endise sportlase ja spordiametnikuna tunnen ka sportlasi ja spordisüsteeme. Olen arvamusel, et sporti on Eestis võimalik majandada. Praeguste spordiga seotud rahajagajate suhtes olen aga suur oponent.