Kolme aastaga amet ammendub

«Kui eelmine riigikogu tegigi rumalusi, siis vähemalt ei olnud see nii räige ja silmatorkav kui praegu.»

Eesti maksumaksjate liidu peasekretär Kersti Kägi kinnitab, et atraktiivse tiitli taga on vaid ühiskondlik tasustamata töö. Liit ei valinud endale peasekretäri sahtlisse kogutud CVde hunniku hulgast. «Ettevõtlikule Kersti Krachtile tundus, et äkki on mul igav,» seletab Kägi maksumaksjate liidu peasekretäri valikut.

Ta möönab, et ongi endale rakenduse leidnud. Näiteks koostas ta liidu põhikirja. Tegi ka paar «näpukat», unustades sisse kirjutamata liikmemaksu suuruse. Ettevõtete tulumaksu kaotamise eelnõu osas maksumaksjate liit Kägi sõnul oma seisukohta ei kujundanud, ent tõsiseks ettevõtmiseks peab peasekretär küsimuse tõstatamist: «Kas valitsuse liikme auto peab maksma 420 000 krooni?» Liit leiab, et «väiksemad vorstid» võivad sõita kasvõi Nivaga. Kägi ei tea, kas pärast tekitatud poleemikat kulutused riigiametnike autodele läksid suuremaks või väiksemaks: «Kartusest, et keegi jälle midagi ütleb, ei anta uut projekti enam kellelegi näha.»

Küsiusele, millist kasu saab peasekretär ühiskondlikust ametikohast, vastab Kägi: «Mul on tekkinud huvi maksude vastu. Kindlasti on olemas palju võimalusi maksmaks vähem makse, mida mina veel ei tea.»

Esindamata naistüüpi, kes kodus pottide pannide vahel tegevust otsib, unustab ta end kergelt seadustesse tuhnima. Keskkooli üheksandas klassis kutsesuunitluse kabinetti külastades päriti, kas tüdruk pole ehk juura peale mõlnud. «Ja ühest hetkest tahtsin ma õudselt advokaadiks saada,» oli Kägi veendunud juuraüliõpilane Tartu ülikoolis.

Oma diplomitöös, mille kirjutamise aegu töötas ta ASis Landholdermis, mis sai Avatud Eesti fondi preemia ja mida praegu peaks lugema justiitsminister, tõestas ta, et erastamis-tagastamisprotsessis maade asendamist Tallinna linnas eriti olla ei saa.

Kohast magistratuuris Kägi loobus. Ta on rahutu hing, ega saa olla ühe asjaga lõpmatuseni rahul. Maksimaalselt kolm aastat ja töökoht on end Kägi jaoks ammendanud: «Mul ei ole siis enam midagi õppida, see ei arenda mind, ma ei taha seal enam olla.»

ASi Kermon juristina on ta asutanud firmasid. Etteheite sahtlifirmade müüjatele, et nad müüvad firmasid tundmatutele inimestele, tõrjub Kägi tagasi: «Kermon on müünud firmasid ainult isikut tõendava dokumendi alusel. Muidugi, me ei saa anda garantiid, et meilt ostetud firmas ei teha musti tehinguid.» Arvuliselt on asutatud firmade müük pisut vähenenud, ent ees on uus tööpõld: tuhanded firmad peavad kandma end äriregistrisse.

Kägi lõppeesmärgiks on ikka advokaaditöö. Ta oskab mõjutada teisi, ent teised ei saa mõjutada teda.Seniseid tegemisi peab ta lihtsalt heaks ettevalmistuseks. Kui ta ülikoolijärgsest tõmblemisest üle saab, end kahe jalaga maa peale seab, asub Kägi esialgse sihi juurde.

Uskudes, et kümme aastat on liiga pikk, viis aastat jälle natuke lühike aeg saamaks advokaadiks, ei ole ta kindel, et üks advokaat peaks endale kohe oma büroo peab looma: «Selleks peaks olema hea ettevõtja, aga vaja on ka häid töötajaid.» Kägi töötaks meeleldi advokaadibüroos Heta. Põnevust pakuks koostöö Viktor Kaasiku, Aare Targa või Mare Lustiga.