Riigidemokraatia on läinud lõplikult pankrotti

Eestlased on oma taasiseseis-vunud isamaa ehitamisel ühes asjas sügavalt eksinud. Maad on tabanud idealistliku demokraatia hullus. Kunagi leidis keegi, et detsentraliseerimine on hea ning tugev keskvõim halb. Kohalikele omavalitsustele anti suurel hulgal otsustamisõigust. Emotsionaalselt räägiti, kuidas kohalikud inimesed teavad piirkonna probleeme ja vajadusi kõige paremini ning oskavad nii ka õigeid otsuseid langetada. Rahvamütoloogias kujunes Toompeast pilt kui mammonat koguvate sortside pesast. Omi Antse ja Jürisid peeti vastupidi igati õilsateks ja kohalikke muresid muretsevaiks meesteks.

Paraku on tegelik elu näidanud hoopis muud. Mida rohkem on valitsus kohalikele omavalitsustele võimu andnud, seda enam on elu sealsetele võimumeestele pähe löönud. Oma positsiooni kasutatakse iskliku heaolu parandamiseks kõhklematult ära. Justkui tehtaks eraäri. Avalikkuse suhtumine on mõistev. Korrumpeerunud ametnikule tuntakse kaasa. Paljud tunnevad, et teeksid ametniku kohal samamoodi. Veelgi kurioossem on, et eesti inimene on rõõmus, kui saab anda altkäemaksu ja asjad pärast seda liikuma hakkavad. Eesti turumajanduses on ka altkäemaks teenus. Maksad mingi summa mustalt ja lahendus sinu probleemile saabub. Ning kui näiteks linnapead süüdistatakse, et tema majaostus on midagi korruptsioonimaigulist, siis tavakodanik kehitab selle peale ainult õlgu.

Eesti omavalitsuste õnnetus on ka nende ebakompetentsus. Heaks näiteks on massiliseks muutunud omavalitsuste võlakirjade emiteerimine ja laenude võtmine. Näib, et volikogudes valitseb umbes järgmine mõtteviis -- meie võtame laenu, küll riik need kinni maksab. Krooni ebakompetentsusele paneks see, kui Tallinna linnavalitsus peaks riigikontrolli nõudel tühistama 3000 firmadega sõlmitud mitteeluruumide rendilepingut.

Mis olukorda parandaks? Vähendades praegu kohalike omavalitsuste arvu ja nende võimu, hoiaks riik raha kokku ja saaks kulutada seda elujõulisematele projektidele. Keskvõim peab ohjad enda kätte võtma, määrama maakondadesse valitsuse täievolilise esindaja. Nimetatagu teda siis kuberneriks või maavanemaks. Valitav volikogu võib olla eelkõige nõuandev organ. Otsuseid võiks ta langetada üksnes valitsuse poolt lubatud piirides ning need piirid peaksid olema rangelt reglementeeritud ja efektiivse kontrolli all. See ei ole demokraatia lämmatamine, vaid tema päästmine praegu põetavast lastehaigusest, mis on juba eluohtlikuks muutumas.

Demokraatia on praegu n-ö riigi lõbu. Tavakodanik ja eraettevõtja tunneb, et totalitaarselt tegutsedes jõuab hoopis kaugemale. Jääda ootama, et eesti inimene riigi juhtimisel oma loomult demokraatlikule ühiskonnale sobilikumaks muutuks, oleks mõttetu ajaraiskamine. Demokraatia peab tulema eraalgatusest, ainult siis on ta viljakas. Riik peab endast kujutama kindlat ja efektiivset otsustusvõimet ning korralikku kontrolli ühiskonna elu üle. Kui see on olemas, siis tunneb erasektor, et demokraatia vaimus tehtud otsused ei muutu farsiks, rakenduvad ja on kõigile kasulikud. Praegu ajab aga Eesti riigidemokraatia küll hirmu nahka.