Surematu seadusemeister Murphy on pillanud järgmise mõttetera: «Kui me üritame midagi eraldi esile tõsta, märkame, et see on seotud kõige muuga siin ilmas.» Eesti skandaalide harutamisel jookseb alati lahti kopsakas isiklike suhete, sõltuvuste ja mõjutuste lõngakera. Selgub, et ükski riigiasutus pole omaette püha ja puutumatu, vaid ikka ja jälle huvigruppide võimuvõitluse tööriist. Riigikontroll pole siin mingi erand.
5. märtsil jäi riigikogus peale põllumeeste vihavimm reformierakonna vastu. Parlament otsustas napi häälteenamusega, et saadab riigikontrolli Eesti Panga pabereid tuulama. Reformistidele mõjus maameeste võit nagu mesilase nõelapiste mõnda väga hella kohta. Asja tegi hullemaks veel see, et Eesti Panka saadetava riigikontrolli komisjoni koosseisu lülitati ka endine Sotsiaalpanga juhatuse esimees Saima Strenze. Mäletatavasti lasi keskpank Sotsiaalpanga 1994. aastal oma moratooriumiga hingusele. Kui Sotsiaalpank oli turult kadunud, algas Hansapanga võidukäik. Strenzel peaks seega nii mõndagi südame peal olema.
Võib ette kujutada Eesti Panga presidendi Vahur Krafti sisetundeid, kui riigikontrolli komisjoni koosseis temani jõudis. Sotsiaalpanga vaimu julma kättemaksu kartuses valis Kraft kindlasti vana sõbra Siim Kallase numbri. Tulemus -- 16. aprillil esitas reformierakond riigikogu menetlusse uue eelnõu, millega soovitakse riigikontroll Eesti Panga kallalt ära tõmmata ja asendada audiitorfirma Coopers & Lybrand tehtava kontrolliga. Viimane on auditeerinud keskpanka juba mitu viimast aastat.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Lisaks ohule, mida kujutab Eesti Panga jaoks kibestunud Strenze, on riigikontrolli kasutamine keskpanga kontrollimisel ka omamoodi imelik. Probleem on nimelt selles, et riigikontrollil jääb puudu panga kontrolliks sobivatest inimestest. Seda tunnistas muuseas möödunud aasta augustis BNSile antud intervjuus ka riigikontrolör Hindrek Meri. Kommenteerides Põhja-Eesti Panga kohta koostatud riigikontrolli akti, sõnas Meri siis, et riigikontroll võiks kontrollida ka riigivara olukorda keskpangas, kuid «sellesisulise pangandustegevuse kontrollimisega oleks spetsialistide puudusel võimatu toime tulla».
On avalik saladus, et reformierakonna ja Eesti Panga vahel on endiselt väga tihe koostöö. Reformistide kontrolli all on enamik Eesti pangandusest, kui Ühispank ja Tallinna Pank ehk kõrvale jätta. Maameeste tegevus on sellelt taustalt enamgi kui selge -- mitte saata keskpanka uurima neutraalset audiitorfirmat, vaid saavutada riigikontrolli abil poliitiline skandaal. Suurepärane, kui riigikontroll leiaks midagi, mida saaks kasutada Kallase vastu. Koos Eesti Panga mainega häviks siis ka reformierakonna oma.
Paraku ei ole praegu keskpanga ümber toimuv ainus näide sellest, kuidas Eestis on riigikontrolli poliitilistel eesmärkidel ära kasutatud. Eestile suuri ebameeldivusi kaasa toonud rublamüügi afääri aitas riigikontroll oma uurimusega oluliselt võimendada. Riigiasutus tõmmati poliitika pööristuultesse, Isamaa võitlustesse oma poliitiliste oponentidega, kelle hulgast ei puudunud ka president Lennart Meri. Võib-olla juhtus see isegi vastu riigikontrolli enda tahtmist.
Milleks sellest kõigest üldse rääkida? Aga sellepärast, et tegemist pole normaalse arenguga. Ei saa leppida sellega, et riigiasutused oleksid vahendid poliitika tegemisel. Tsiviliseeritud mängureeglid kaoksid. Tugevama ja võimulolija õigus valitseks nii äris, poliitikas kui igapäevaelus.