29. aprill 1996
Jaga lugu:

Eesti ametiühingud on veel arad ja hambutud

Tööandja jaoks ei ole mida-gi hirmsamat kui tugevad ametiühingud ja nende hästi toitunud funktsionäärid, kes nõuavad oma õigusi tööpäeviti ja kummitavad unenägudes öösiti.

Eesti tööturu ja majanduse seisukohalt tervikuna on hea, et praegu tegutsevad ametiühingud kujutavad endast vaid nõukogude ajast kiratsema jäänud ametiühingute habrast kooslust, millel on eelkäijatega sarnased käitumismallid. Sellise koosluse eesotsas on inimesed, kes ei oska või ei viitsi midagi muud teha, kui hingelist ja füüsilist kannatust näole manades töötajate nõudmisi esindada.

Töötajad aga, keda ametiühinguliidrid rahuldavat sissetuleku saades on nõus kaitsma, moodustavad veel piiritlemata halli massi, kes, tundes hästi oma õigusi, ei taha sageli midagi teada oma kohustustest. Seda massi üritatakse vägivaldselt ametiühingutesse adopteerida. Eesti ametiühingute keskliidu pressisekretär Tõnu Vare on öelnud «Postimehele», et liidul on ligi 150 000 liiget. Äripäeva arvates on siin tegemist ilmse liialdusega, kuna peaaegu võimatu on leida töölisi, kes kinnitaksid oma kuuluvust või teaksid midagi selli-sest organisatsioonist.

Skandinaaviamaade mõistes korralikke ametiühinguid ei teki Eestis õnneks niipea, kuigi funktsionäärid seda rahalisest seisukohast ilmselt väga sooviksid ja toetuski nimetatud maadest on olemas. Põhjusi on siin mitu.

Esiteks pole meil kriitilist tööpuudust, kus saaksime täheldada, et koolitatud ja teotahtelised spetsialistid või oskustöölised oleksid tõesti pikemat aega tööta. Need inimesed, kes ametlikult töötute armeed esindavad, ei kujuta endast suures osas konkureerivat tööjõudu sel lihtsal põhjusel, et tegemist on oma olukorraga rahulolevate päevavaraste, alkohoolikute ja muidu leidlike kodanikega, kes mõnusaks äraolemiseks riiki lüpsavad.

Teiseks puuduvad suurette- võtetes ja eraettevõtetes stiimulid, miks peaks tööandja vastu kihutustööd tegema. Riigifirmade juhid on ise ka justkui töötajad, kes esitavad riigile oma tingimusi. Eraettevõtetes aga on üldjuhul paremad töötingimused ja vahetum kontakt, mis hoiab inimesi ametiühingulisest mõtlemisest eemal.

Kolmandaks on praegu en-nast ametiühinguteks deklareerivad organisatsioonid üsna ähmaste tegevuseesmärkidega, kust selgemini paistab välja funktsionääride soov olla korraga nii töötajate kaitsja kui tööandja-ärimees. Täpsemalt öeldes üritatakse ametiühinguliikumist igati rahaks pöörata.

Kui peaks siiski juhtuma, et töötajad kipuvad tööandjal üle pea kasvama, siis on ametiühingute neutraliseerimise parim viis võtta kohaliku rakukese esimees oma asutuse palgale kui tööandja ja töötajate lepitaja, pakkudes talle mõningaid soodustusi ning preemiaid. Ka väike sponsorlus ametiühingurakukese hüvanguks ei tee paha. Sellisel juhul saate lüüa kaks kärbest ühe hoobiga -- võidate või õigemini palkate endale liitlase ja ka töötajate nurinad lämmatatakse juba eos.

Jaga lugu:
Hetkel kuum